Mazda 3, millel jõudu ülearu palju

Kogu krempel näeb aga üheskoos suhteliselt sportlik ja atraktiivne välja. Siiski on komplekt suhteliselt meeldiv, kuid ikkagi piisavalt tagasihoidlik, et mitte tekitada igas suvalises inimeses näpuga näitamise momenti, kuhu juurde käivad sõnad, et näe, sealt läheb MPS.

Sisu on autol saanud kergelt sportlikuma olemuse istmete näol ja veel nipet-näpet, kuid muidu on see Mazda 3 nagu Mazda 3 ikka. Ei midagi erilist. Küll aga praktiline ja piisavalt ruumikas.

Kahjuks sain autot proovida vaid talvistes oludes. Autole olid alla pandud naelrehvid, mis oli ilmselgelt mõttetu. Lamelliga oleks veel ehk mingit tunnet tekkinud, kuid nael loobib ainult ratta alt sädemeid ja käib asfaltkattega teel ringi. Kõik 260 perutavat hobust rakenduks esiratastesse justkui korraga, peaaegu et 100kilomeetrise tunnikiiruseni pole autol mingit pidamist ja rattad löövad lihtsalt tühja. Sealt edasi on, jah, juba pidamine ja siis sai natuke ka aimu, milleks see loom võib tegelikult võimeline olla. Kiirendus tundub justkui lõputu ehk ole ainult mees ja talla.

Jõust MPSil puudu ei tule, pigem on seda ülearu või saab juhil närv enne läbi kui autol käigud.

Rahulikul sõidul pakkus Mazda 3 MPS muide täiesti rahuldavat kütusekulu. Muidugi, kui kellad põhja ajada, siis mingit ökonoomsust oodata ei ole.

Kõik see meeletu kiirendussümfoonia toimub aga mitte mingi tohutu vilina, sisina või talumatu summutilärina saatel, vaid tegu on täitsa vaikse ja tavalise autoga.

See tähendab, et välimus on suhteliselt tavaline, hullu sportauto müra ka ei ole, kuid näitajad ütlevad, et tegu on tõsise liikuriga.

Nii võiks öelda, et Mazda 3 MPS on tõeline sleeper, millega muidu rahulik pereisa võib fooride all rullnokki kiusata.

Kiire ja rahutu rool sobib selle auto olemusega justkui rusikas silmaauku. Küll kipub MPS olema alajuhitav.