Ajakirjandus vajab toetust

18. jaanuari Äripäevas väidab Meelis Mandel, et Kultuurkapitali juures ajakirjanduse sihtkapitali taastamine "kahjustab vaba ja sõltumatu ajakirjanduse arengut". Missugusel moel? Kas Kultuurkapitali teiste sihtkapitalide kaudu toetuste ja preemiate jagamine on kahjustanud vaba ja sõltumatu eesti kultuurielu arengut?

Soovitaksin Meelisel lugeda täpsemalt Eesti Päevalehes ilmunud Eesti Ajakirjanike Liidu esimehe Marica Lillemetsa ütlusi seoses ajakirjanduse sihtkapitali võimaliku taastamisega. Pole mõtet lahmida ja süüdistada, see pole kahtlemata "vaba ega sõltumatu" ajakirjanduse tunnus! Ehk vajaks just Meelis Mandel toetust, et vabaneda oma eelarvamustest ja väärarusaamadest!?

Mida tähendab raha võtmine "kõrvalt"? Ma ei tunne Äripäeva töölepinguid, sest need on ilmselt salastatud, kuid on huvitav teada, et Teie väljaande ajakirjanikud ei või võtta näiteks ka loengutasusid, stipendiume ega preemiaid. Kuna EAL on kohe-kohe asutamas eesti ajakirjanikele aastapreemiat, teame edaspidi, et Äripäeva ajakirjanikke ei saa sellega premeerida nende töösuhet kahjustamata.

Kahtlemata on vaja toetada sõltumatuid - sõna otseses mõttes - meediauuringuid, mille eesmärgiks ei ole vaid ühe või teise meediasektori ega -kanali tulususe tagamine ja reklaamiandjate peibutamine. Tänasel päeval on suurimad probleemid seotud just tõeliselt sõltumatute meediauuringute saamisega, mis poleks kallutatud ei poliitiliselt ega kommertslikult. Kui Meelis Mandel seda ei soovi, siis tundub, et ta nimelt eelistab "tellijale meeldivas suunas" kallutatud uuringuid. Kas teadusuuringutel on olemas ka mingi limiit, kas neid ei võiks olla tänasest märksa rohkem!? Teadupärast pole ükski Eesti ülikool täna süstemaatiliselt uurinud eest ajakirjanduse arengut 1991-2006 ülepea. Ehk oleks juba aeg?

Meelis Mandeli kartus, et raha läheb mingi kahtlase Eesti Ajakirjanike Liidu liikmeile, siis see osutab vaid uudistetoimetuse juhi kehvale informeeritusele. Ei hakka ju EAL ise jagama sihtkapitali toetusi, vaid selleks spetsiaalselt moodustatav nõukogu, kus EAL võiks saada ehk 1-2 kohta, aga kindlasti samavõrd ka Eesti Ajalehtede Liit ehk siis organisatsioon, mida ka Äripäev aktiivselt finantseerib.

M. Mandel väidab kategooriliselt, et "Ajakirjanike Liit ei esinda Eestis kahjuks tegevajakirjanikke". Selline kinnitus rõõmustab mind sügavalt: "kahjuks" tähendab, et Meelis tahaks näha EAL-i liikmetena rohkem nn tegevajakirjanikke. Viimase paari aasta jooksul ongi EALiga liitunud kümneid nooremaid "tegevajakirjanikke", keda arvustaja ilmselt ei taha pidada pärisajakirjanikeks. See on vaid tema arvamus. Tegelikult on võimalik vaid EAL-i liikmeile anda rahvusvahelisi pressikaarte, mida kogu maailmas tunnustatakse kvaliteetajakirjaniku omalaadse litsentsina.

Mis on aga Meelise väidetav "riigimeedia"? Kogu Eesti ühiskond võitles palju aastaid selle nimel, et avalik-õiguslike kanalite juhtimine ei läheks pelgalt poliitikute kätte. Kas M. Mandel asub nüüd tõesti kogu meie ühiskonnaga opositsiooni ja usub, et sündiv rahvusringhääling on vaid riigivõimu hääletoru!?

EAL-i kuulub vaid ajakirjanikke, kes on sündinud enne aastat 1991, aga usutavasti ka Äripäevas töötavad ajakirjanikud on vanemad kui 15 aastat!? Peatoimetajast ja juhtivast uurivast ajakirjanikust peale kuni kümnete teisteni on noodki ajakirjanikud tegutsenud toonases partei- ja komsomoliajakirjanduses, osa ilmselt isegi, endal parteipilet taskus. Kes on siis need teised "nõukaaegsed ajakirjanikud", keda suurtesse meediaväljaannetesse tööle ei võeta? Ja kas Äripäev on tüüpiline "suur meediaväljaanne"? Aga Eesti Raadio ega Ühinenud Ajakirjade Kirjastus mitte?

Tõsi ta on, et EAL-i kuulub veel ka neid ajakirjanikke, kes alustasid oma elutööd Eesti Vabariigi algusaastail, kui ajakirjanikku veel peeti loominguliseks inimeseks, kelle vaba ja sõltumatu looming vajabki ühiskonna poolt toetamist, ja seda väljaspool tema ahistavat töölepingut. Ilmselt on Meelis Mandel vabatahtlikult valinud oma "ahelad". Seda ei saa talle muidugi keelata, Kuid ärgu palun asetagu päitseid pähe neile ajakirjanikele, kes tahaksid tõesti teha oma loometööd ilma kommertsliku ega korporatiivse surveta, tegelda uuriva ajakirjandusega, laiemalt ajakirjanduslike teadusuuringutega, sõita ennast täiendama välismaale, ilma et peaks sponsoritelt soodsaid lepinguid anuma, võiksid katkestada kutsetöö ka õpingute jätkamiseks, kartmata sattuda võlgadesse ja rikkuda oma peresuhteid.

Ilmselt Meelis Mandel ei suuda selliseid kõrgeid taotlusi mõista. Kas peab aga seda teadmatust ja ebakompetentsust siis nii laialt eksponeerima?

Autor: Mart Ummelas