Raskekahurvägi Rock Cafés

Maru harva kuulan neid albumeid, kus ma ise kaasa olen teinud. "The Inner Sanctum" on mu lemmik Saxoni albumitest.

Kuidas teie looming sünnib?

Põhiliselt sünnivad esmased ideed kodus - meil kõigil on kodus mingisugune lindistamisvarustus.

Doug astub vahel läbi ja siis töötame koos mõne idee kallal. Teised tüübid möllavad samuti kodus oma ideedega. Kõik kodudes tekkinud ideed paneme kokku Bostoni stuudios, nii et mängime neid ideid ja vaatame, mis välja tuleb. Päris palju loomingut sünnib ka niisama jämmides. Kõik lugude nimede ideed kleebime stuudio seinale - kui mängimise ajal mõne rifi meeleolu mõne nimega haakub, siis lihtsalt sobitame nad omavahel kokku.

Naeru ja naudingut või higi ja pisaraid - kumba oled rohkem kogenud?

Mõlemat võrdselt. Kui musa tegemine poleks lõbus, siis ma seda elukutset kindlasti ei peaks, aga ära saa valesti aru - muusiku töö on üks kuradi raske amet! Mul on olnud kaks korda tuuri ajal kopsupõletik ja ükskord pidin USA-tuuril paar nädalat kipsis jalaga hakkama saama. Ent siiski kaalub sellest tööst tulenev nauding igal juhul üles igasugused kannatused.

Ma olen külastanud riike, kuhu ma muidu poleks vist elu sees sattunud, kohtunud väga paljude suurepäraste inimestega ja saanud ka palju uusi sõpru.

Albumi kirjutamine ja tegemine on väga tänuväärne töö, milles on loomingulisust ja palju eksperimenteerimist. Aga seda tehes veedame 12 tundi päevas stuudios luku taga, mis on tegelikult väga pikk aeg - see on see koht, kus tulevad mängu higi ja pisarad. Samas, kui asjad hakkavad paika loksuma ja näed lõpptulemust, siis mõistad, et see oli kogu vaeva väärt!