Puhkuse katkestamine on kokkuleppeline

Puhkust saab katkestada ja töötaja tööle tagasi kutsuda poolte kokkuleppel, kusjuures see võib toimuda nii töötaja kui ka tööandja initsiatiivil.

Puhkuseseaduse eesmärk on tagada töötajale vajaliku puhkeaja võimaldamisega tervise kaitse. Seaduse kohaselt ei ole tööandjal seetõttu õigust jätta puhkust andmata ja töötajal ei ole õigust puhkusest loobuda.

Puhkuse andmine igal tööaastal on tööandjale kohustuslik. Seadus teeb tööandjale kohustuseks määrata puhkused jaanuaris koostatavas ajakavas ning võimalusel arvestada seda koostades töötaja soovidega (v.a puhkuseseaduse N 16). Reeglina ei saa kalendriaasta kestel anda puhkust poolte kokkuleppega määratud ajal.

Puhkuseseaduse N 21 annab võimaluse katkestada puhkus poolte kokkuleppel ja töötaja tööle tagasi kutsuda. Sõnastus eeldab tööandja initsiatiivi, kuid tegelikult võib see toimuda ka töötaja algatusel. Vastavat sätet rakendades tuleks arvestada mitme asjaoluga.

Kõigepealt on oluline tähele panna, et puhkuse katkestamist saab kumbki pool nõuda üksnes siis, kui teine pool sellega nõus on. Vastav norm tuleneb puhkuse katkestamatuse põhimõttest ning seaduse Nst 2, mille kohaselt tööleping puhkuse ajaks peatub. Töötaja on seega ajutiselt vabastatud tööst ja tööandja ajutiselt vabastatud kohustusest kindlustada töötaja tööga.

Katkestamise korral tuleb saamata jäänud puhkuseosa üle viia teisele ajale. Kui kasutamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta ei saavutata kokkulepet, on töötajal õigus jääda puhkusele (kasutamata jäänud puhkusepäevade ulatuses), teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.

Kuna puhkuseseadus näeb ette puhkuste ajakava koostamist iga kalendriaasta kohta, siis seal määratud puhkuseajast teistsugune kokkulepe tähendab sisuliselt ajakava muutmist. Seetõttu tuleb ka puhkuse katkestamine ning kasutamata jäänud osa üleviimine samale või järgmisele tööaastale vormistada kirjalikult.

Puhkusetasu tuleb õigel ajal välja maksta. Üldnormina on kehtestatud, et puhkusetasu makstakse välja täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Selle kohustuse rikkumise korral on töötajal õigus nõuda puhkuse pikendamist. Puhkusetasu maksmisega viivitamisel ei rakendata viivise sanktsiooni, nagu see on palga väljamaksmisega viivitamise korral. Kuna pikendamist võimaldatakse kogu puhkuse aja jooksul, tuleb tähele panna, et avaldust puhkuse pikendamiseks saab esitada enne puhkuse lõppu, hiljemalt puhkuse viimasel päeval.

Kuna puhkusetasu väljamaksmine on tööandja puhkuseseadusest tulenev lepinguline kohustus, võib töötaja valida, kas nõuda puhkuse pikendamist või TLSi N 82 lõike 1 alusel töölepingu lõpetamist.

Autor: Karin Hage