Leedu otsib energiaandjaid

Leedu sai NSV Liidu ajast päranduseks kaks suurt energiaobjekti - Ignalina aatomielektrijaama ja naftatöötlemistehase Mažeikiu Nafta, mis kaugelt ületasid Leedu enda vajadusi. Pärast iseseisvumist on mõlemad olnud Leedule nii õnnistus kui ka nuhtlus. Nagu teada, peab Leedu ELi survel Tšernobõli-tüüpi Ignalina 2. reaktori sulgema 2009. aastal, ehkki ekspertide sõnul võiks see vabalt veel mitu head aastat töötada. Kuni uue jaama valmimiseni, ülioptimistlikult aastal 2015, tekib Balti riikide elektriturul probleeme.

Ehkki Eesti, Läti, Leedu ja Poola on uue jaama üle juba üksjagu piike murdnud, ei kahtle selle vajaduses ilmselt keegi ning on loota, et osapooli rahuldav lepe lõpuks sünnib. Positiivseks küljeks oleks elektriliini ehitamine Leedust Poolasse ja Rootsi - ning Rootsi energiafirma kaasamine projekti. Alternatiiv on suurenev sõltuvus Vene gaasist, mida keegi neist vaevalt tahab.

Keerulisem on lugu Ma-žeikiu Naftaga (MN) ja stabiilse naftavarustusega üldse. Leedus käsitatakse MN strateegilist tähtsust kahel erineval moel. Nagu teada, sulges Venemaa mullu juulis pärast MN minekut Poola PK Orleni kätte tehast varustava naftajuhtme "tehnilistel põhjustel". Venemaa väitel ei saa seda kuidagi taasavada, kuigi nafta voolab sama juhtme kaudu endistviisi Valgevenesse.