Igaüks kandku oma riski ise

Ja mis siis? Kui ettevõtjad ja investorid ei suuda prognoosida nõudlust, kulusid ega ressursside (nt tööjõu) kättesaadavust, läheb mõnel neist kehvasti. Elementaarne. Ükski seadus ei ütle, et kõik hotelliprojektid peaks kasumlikud olema. Kui hotellindusse on üle investeeritud, paneb mõni hotell uksed kinni, teiste täituvus paraneb ja neile vabaneb ka tööjõudu - nii see asi käib. On liig nõuda, et valitsus tagaks turistid riigist x, töötajad riigist y ja hotelliärimeestel jääks üle vaid riskivaba tulu tasku panna.

1. augusti Äripäevast leiame juba suure rasvase pealkirja: "Päästab vaid võõrtööjõud". Seekord on jutt kalatööstuse probleemidest. Samas lehes mainib ka Standardi juht Enn Veskimägi, et mitu Euroopa riiki on juba hakanud võõrtööjõudu kergemini riiki lubama. Ettevõtja väidab, et teine variant on tootmine ära kolida, mis oleks välistööjõu kaasamisest kurvem.

Miks ja kellele kurvem?

Üldiselt on siiski raske leida maailmast näiteid, kus võõrtööjõu abil oleks lahendatud rohkem probleeme kui tekitatud. Seda ühiskonna kui terviku tasandilt hinnates, konkreetne ettevõte võib muidugi võita. Nende näidete puhul ei saa kuidagi rääkida väikese arvu kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide sissetoomise vajadusest, millega seni on püütud kriitikuid uinutada. Ega see hotellitubade koristamine nüüd nii keeruline asi ka ei ole.

Oma naiivsuses arvasin, et pronksööde üks oluline positiivne tagajärg on, et mõnda aega ei julge keegi iitsatadagi võõrtööjõu sissetoomisest. Ent möödus mõni kuu ning olemegi vana teema juures tagasi.

Kas tööandjail on siis nii raske endale tunnistada, et kui 27 riigist pole võimalik leida mõne äriidee või -plaani realiseerimiseks tööjõudu, on lihtsalt tegu ühe viletsa äriplaaniga, mis polegi realiseerimist väärt? Kui tööandjate soov tööd anda on nii meeletu, kas nad ei võiks siis seda vähemalt kuskil mujal teha? Maailmas on palju investeeringuiks sobivaid kenasid paiku.

Eestis on ettevõtjaile loodud üsna soodsad tingimused ning ettevõtjad on selle ära kasutanud, sellel põhinebki meie majandusedu. Aga igal asjal on mõistlik piir. Ettevõtjaile võib jätkuvalt edu soovida, kuid see edu ei saa tulla ühiskonnale võõrtööjõuga seotud riskide kaelaveeretamise arvelt. Loodetavasti jätkub valitsusel jõudu survele vastu seista. Kõik ärid ei pea Eestis paiknema. Majandus jahtub ükskord nagunii ja kui tööjõuprobleemidesse sekkuda, siis pigem töötajate ümber kvalifitseerumisele kaasa aidates. Raudteelasi kipubki vist juba üle jääma.