Merike Hallik hindab koostööd

Merike Hallikule ei meeldi töötada ettevõttes, kus tuleb istuda oma kabinetis ja saata töötajatele e-kirju, nägemata inimesi, kellega koos töötad.

Pean ütlema aitäh rangetele keskkooliõpetajatele. Kuna Miina Härma Keskkool oli inglise keele kallakuga, õppisime tavalisest rohkem inglise keelt ja kirjandust. Kui läksin ülikoolis inglise filoloogiasse ja voodi kõrval oli lugemist ootamas kolm hunnikut raamatuid, tänasin mõttes, et pooled nendest olid juba läbi loetud ja isegi mõneti pähe õpitud.

Olles õppinud inglise keelt, osalesin mitu aastat noorsoo turimsiga tegeleva ettevõtte Sputnik töödes ja tegelesin sealse Interklubiga. Viimase ülesandeks oli välisriikide gruppide vastuvõtmine. Vanalinna majas sai tehtud jutu-, laulu- ja tantsuüritusi gruppidele üle kogu maailma.

Näiteks reisibüroos K müüsime laevapileteid Tallinna ja Helsingi vahel. Tol ajal oligi reisibüroode põhiliseks tegevuseks laevapiletite müük, sest Eesti reisibüroodel polnud IATA litsentse, mistõttu ei oldud võimelised kirjutama lennupileteid. Lennupiletid prinditi Soome partnerite juures välja ja meie vahendasime neid kliendile. Tallinnas oli tol ajal olemas küll Aerofloti kassa, aga sealt ei saanud kõiki pileteid osta. Ja kõik ei tahtnud Aeroflotiga ka lennata.

Kui olin Estravelis üheksa aastat töötanud, tundsin, et pole enam ei horisontaalis ega vertikaalis kuhugi areneda. Midagi oli nagu puudu. Nüüd olen Kaleva Travelis olnud üle aasta ja olen rahul, et sellise otsuse tegin.

Olen õppinud palju uut majandusest ja raamatupidamisest. Asjad, mida oli ka enne vaja, aga mille keegi minu eest ära tegi. Ma ei saa enam kusagilt numbrit võtta, ilma et ma teaksin, kust see tuleb.

Tulla suuremast firmast väiksemasse ei ole olnud üldse kerge. Aga see on olnud huvitav.

Probleem on suur, sest tööle pole kedagi võtta. Kaadrivoolavus ei tähenda alati, et töötajad lähevad ära teise reisibüroosse. Töötajad kolivad ka välismaale või lähevad kolmeks aastaks titepuhkusele, aga jäävad hoopis kuueks aastaks.

Reisikonsultandi amet pole tänapäeval üldse populaarne. Ei saa võrreldagi ajaga, mil mina tööle hakkasin. Inimesed, kes õpivad reisikonsultandiks, tihti ei lõpeta kooli, lähevad üle hotellindusse, mis tundub perspektiivikam, või lõpetavad kooli, aga ei tööta turisminduses.

Oleme Eestis suuruselt teine reisibüroo. Tuntus on vana Hermanni nime all olemas. Kaleva nimi on ajanud paljusid inimesi segadusse, nime vahetus on üldse suur risk, aga oleme selle päris õnnelikult üle elanud.

Kui majandus oli kiires kasvus, tekkis olukord, kus tööd oli nii palju, et seda ei jõudnud ära teha. Reisimüüki ei saa võrrelda tootemüügiga. Näiteks kas või Tallinn-Amsterdami liinil on lendamiseks kümneid võimalusi.

Kliendile aja, ümberistumise või hinna mõttes rahuldava variandi pakkumine on märksa pikem protsess kui ühe broneeringu tegemine. Mistõttu reisikonsultant jõuab teenindada teatud arvu inimesi päeva jooksul.

See on pingeline töö ja nõuab pühendumist. Me müüme emotsiooni. Kui müüme lennupileti, ei saa me vastutada, et lennuk väljub õigel ajal, jõuab õigel ajal, et teenindaja lennukis pole halvas tujus, et iste pole katki läinud või et kliendi naaber ei norska. Müügi väärtus selgub, kui reisija on tagasi. Aga siis pole paraku võimalik enam midagi parandada.

Meie iseseisvus on täiesti piisav. Hindan, et oleme korporatsioonis, mis kasvab kiiresti, panustab tehnoloogia arengusse ja töötajatesse. See annab turvatunde.

Ma ei mõtle, kui palju meil on iseseisvust, vaid pigem kuidas turul hästi hakkama saada, kasutades kõiki grupi võimalusi.

Tundub, et neid on järjest rohkem. Ma ei paneks põhifaktoriks piisavust. Minu arust pole oluline, kas juht on naiste- või meesterahvas. Oluline on, et ta tahab seda tööd teha ja seda firmat juhtida. Näeme, et naisjuhid saavad hakkama rasketööstuse juhtimisega ja mehed võivad juuksurisalongi juhtida.

Praegu, kus ma olen suure grupi ühe osa juht, pean oluliseks, et jaatan koostööd, mind ei häiri, kui korraldus tuleb Soomest.

Ei häiri, kui peab leidma koostöömomendi, mis ehk Eestile polegi kõige kasulikum. Olen üle saanud kompleksist, et meie siin ise teeme. Suudan töötada rahvusvahelises ettevõttes.

Teiseks hindan juhis, et juht ei rõhuta staatust, vaid on võimeline kõigiga suhtlema. Mulle meeldib, et ma tunnen alluvaid nägu- ja nimepidi. See on väiksema firma eelis, et sul on kollektiiv, mitte inimmass. Kollektiiv on piisavalt väike, et kõiki tunda ja kõigiga suhelda. Mulle ei meeldi töötada süsteemis, kus inimesi ei tunne, istud omas toas arvuti taga, saadad e-kirju, aga ei näe inimesi, kellega koos töötad.

Olen mõne jaoks ehk ebameeldivalt range ja ajan näpuga reegleid ja korda taga. Eelistan süsteemi, kus kõik on võrdsed. Põhjuseta erandite tegemine on välistatud, samuti ebaaus käitumine omaniku suhtes.

Ma ei delegeeri teatud asju. Põhjuseid on alati, need võib endale ka välja mõelda. Aeg-ajalt võib aga põhjuseks olla, et sul ei ole lihtsalt kellelegi delegeerida.

Ma ei reisi hirmus palju. Reisimise huvi on tekkinud tööprotsessi käigus, olen samas muutunud palju valimavaks. Olen välja mõelnud sihtkohad, kuhu ja mis tingimustel tahaksin minna. Nimetan ennast teadlikuks reisijaks. Tööreisid säilivad ilmselt kogu aeg: pikemad ja lühemad, huvitavamad ja ebahuvitavamad. Kui töötajad käivad õppereisidel, siis võib see tähendada, et kolm päeva käiakse hotellides. Võib-olla saab ka ühe linnaekskursiooni, kui hästi läheb. Sellised tööreisid on küll väsitavad.

Olen paadunud kruiisi fänn. Kruiisi sõna on ära lörtsitud, sest nimetame kruiisiks ka Tallinn-Helsingi ja Tallinn-Stockholmi vahel sõitmist ükskõik kui pisikese laevaga. Kui käia ehtsal Kariibimere kruiisil, on see midagi enamat kui oskame ette kujutada.

Kiidan Singapuri, kus olen ise seitse korda käinud. See on imeväike saar. Samas arenenud, puhas ja korras, alati on seal midagi uut vaadata. Ostlejate, suvitajate, eksootika ja hea kliima otsijate paradiis. Kõik on olemas ja samas euroopalikult puhas.

Vaatamata sellele, et kõik tegijad tunnevad üksteist, pole ei turismifirmade ega turismifirmade ja riigi esindajate vahel korralikku koostööd. Igapäevast inimlikku koostööd ei ole isegi Eesti Turismifirmade Liidu ja tema liikmete vahel. Samas me saame hästi läbi. On rahulik kooseksisteerimine aga mitte rohkem.

Olen lugenud Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakoolis loenguid reisikorralduse tudengitele. See on olnud võimalus aeg maha võtta ja lugeda teooriat ning see taaskord selgeks teha.

Merikesel puudub naisjuhtidele tavaline omadus alalhoidlikult homse mõju ootama jääda ja otsuseid täna mitte vastu võtta. Hoolimata kahe jalaga kindlalt maa peal olemisest ning konkreetsusest, mis mõnele ilmselt šokeeriv tundub, suudab ta visata nalja igapäevaste absurdiolukordade üle, kus teised nõutult juukseid katkuksid.

Enda arendamine ja jätkuvad väljakutsed on talle sama vajalikud kui värske õhk. Võõra silma jaoks väljapeetud pealispinna all pulbitseb leek ja pühendumus anda endast alati parim.