Bonsai õpetab loodust nägema

"Mingeid eestikeelseid materjale siis ei olnud, tänagi on neid kesiselt. Pooled artiklid, mis eesti keeles praeguseks ilmunud, on minu koostatud. Tasapisi natukene leidsin infot välismaalt, tellisin raamatuid ja hakkasin katsetama. Toona ütles mu kursuseõde, et oh, see on nii lihtne, võtad taime, lõikad alt peajuure ära ja ongi bonsai valmis. See oli ikka väga haneks tõmbamine, ma ütleks täna," naerab aednik. "Toalill on lihtne, vahel istutad ümber, vahel väetad, aga bonsai on kunst - seal on eri stiilid, eri koolkonnad."

Taivo Paeveer on ka üks Eesti bonsaiklubi liikmeid ja nõuandjaid internetifoorumis: "Oma bonsaiklubiga me ei ole veel rahvusvahelise bonsaiklubi liikmed, aga kohe peaksime saama. Juhatuse liikmed on aktivistid. Klubis on liikmeid esialgu vaid kuus, aga foorumis on huvilisi, kes ennast ka kasvatajana identifitseerinud, mitukümmend. Oletan, et Eestis on kasvatajaid sadades, paljud ei ole lihtsalt teadlikud, et on olemas klubi ja foorum."

Kuigi sõna "bonsai" on jaapani päritolu, ei ole selle kunstiliigi täpne päritolu lõplikult selge. Paeveere sõnul on teada ka Egiptuse ajalooürikutest, et vaaraode juures olid pottides puud. "Arvatakse, et sealt ta ilmselt ida poole liikus. Kuulsaks sai kunst Hiinas, kust siis edasi budistlike munkadega Jaapanisse liikus. Budismi põhimõtetega on bonsaiga tegelemine lähedalt seotud. Samuti on ta saavutanud olulise koha Shinto usundis, kus loodusega üheks olemine on kõige võti. Eestlasele ei ole bonsaikunstil religioosset tagapõhja, see on vaid huvitav hobi. Kui veel Eesti usundites tahapoole minna, siis ilmselt ei sobi bonsai meile üldse, sest ei usu, et õige maausuline tihkab pühadele puudele, pihlakale või tammele, käärid külge panna," arvab Paeveer.

"Meie kliimas võib bonsaisid teha kohalikest taimedest - männist, tammest, kuusest või ükskõik, milles kunstnik ilu näeb. Paljusid taimi ei tohiks siiski tuppa tuua, kuna nad on talvega harjunud ning liigne soe lööb neil elu sassi. Sama kehtib ka paljude okaspuudega, mis pärit soojemast kliimast. Näiteks Jaapani valgemänd, nemad soovivad talvel samuti jahedamat, kuid nad ei saa lihtsalt meie miinus kolmekümnega hakkama, piisab, kui seisab näiteks mõnel külmal verandal. Olen uurinud erinevaid Jaapani aedu ja märganud, et Euroopas ja Ameerikas on bonsaid muuseas tihti huvitavamadki kui Jaapanis, kuna seal on väga keskendutud okaspuudele, Euroopas aga näeb palju tihedamini ilusaid õitsvaid puid potis."

Ka Tallinna Botaanikaaial on juba aastaid plaanis bonsaidega Jaapani aed luua. Direktor Margus Kingisepa sõnul ei ole selliseid aedu kusagil lähiriikides ning arvata on, et sellest saaks arendada isegi turismiobjekti. Isegi taimekollektsioonid on juba varutud, kuid kasvavad praegu ruumiootuses ja eksponeerimata.

Nagu kõik idamaised asjad, on ka bonsai püütud muuta lääne ühiskonna tarbekaubaks. Nii saab igast supermarketist osta omale potitaime, millel sildil kirjas "bonsai". Päris bonsaist on seal asi kaugel, kuid Paeveere arvates ei peaks alustaja poebonsaisid kartma. "Need on väga head õppida ja harjutada. Muidu soetab keegi omale kalli bonsai, hoolitseb ja näeb vaeva ja siis, kui see välja läheb, on isu tükiks ajaks läinud. Vanad bonsaid võivad olla väga kallid, seal mängib rolli see, kellele on nad varem kuulunud. Kingitud bonsai on perekonnareliikvia ja sellest niisama ei loobuta. Vanemad ja kuulsamad bonsaid on kuulunud mõnele ajaloost kuulsale jaapani perekonnale ning sealt ka vahel kosmiline hind."

Bonsai kasvatamine arendab inimeses omadusi, mis ida religioonides väärtustatud on, näiteks kannatlikkust. "Sa ei saa tulemust näha enne kui mitme aastaga. Sa pead ootama ja ootama ja ootama. Õppima nägema loodust. Nähtut jäljendades õpid sa omakorda paremini loodust nägema. Selleks ei peagi olema religioosse taustaga shinto - loodusega on niisamagi hea sõber olla."

Jõulutraditsioone bonsaikasvataja väga ei hinda: "Ma ei ole juba ammu kuuske tuppa toonud, ei suuda elusat puud lihtsalt maha võtta. Eestis on paarsada tuhat peret, igaüks püüab ikka puu majja tuua, mõnesse kaks. Kui seda kommet ei oleks, pääseks iga aasta vähemalt sada tuhat kuuske eluga. Selle asemel võiks kodudes olla informal-stiilis okaspuu bonsai, mis visuaalselt ei erinekski väikesest miniatuursest kuusest ning mida saaks pärandada generatsioonide kaudu."

Fotod: Margus Kingisepp, Meeli Küttim, Taivo Paeveer