Ajalooline plekk-kuut Land Rover Defender mägesid ei pelga

Sisu on aja jookusul muutunud, kuid mitte oluliselt. Müügiinimene, kes mulle proovisõiduki andis, teatas uhkelt, et see on kõikide lisadega, puudu olevat veel vaid tõeline hardcore-maastikuvarustus, kus autole pannakse põõsatrossid ja snorkel. "Mis see täisvarustus siis sisaldab?" oli mu küsimus. Vastuseks sain, et seal on soojendusega istmed, ees elektriaknad ja konditsioneer. Kõik? Raadio ja poolnahksisu ka.

Seest näeb kõik välja nagu see oleks pärit paarikümne aasta tagusest ajast, kaheksakümnendatest. Igatahes väga mõnus ajaloomeenutus.

Ruumi autos on, kuid see on lahendatud natuke rumalalt. Minusugune paksmagu tunneb end rooli taga kergelt ahistatuna. Kui paremal on ruumi lösutamiseks kuidas tahad, siis vasakul pressib uks tugevalt peale ja nii poolvildakil tuleb autoga kulgeda. Rullnokapoos, kus vasak käsi puhkab roolil, on pigem pealesunnitud kui soovitud. Muidu on ruumi lahedalt isegi tagaistujatele.

Tundub, nagu sõidaks vana veoautoga. Vedrustus ja pöörderaadius on lihtsalt sellised. Kui muidu tehakse kolme punkti pöördeid, siis Defender teeb kahekümne kolme punkti omi.

Kui linnas sõita, muutuvad vedrustus ja sõiduomadused väga tüütuks.

Siin tuleb nüüd tugev aga-koht sisse. Kui sõita temaga metsas või mütata maastikul, siis saad aru, miks see auto nii kaua tootmises on olnud. Ta tõepoolest ronib sealt, kust kästakse ja ilma nurinata.

Männiku tankodroomil said ausalt öeldes kõikvõimalikud tõusud, kus autoga sõidetakse, otsa. Mäed said vallutatud ka külgedelt. Proovisin ka ATVde tehtud mägesid ja ka need võttis Defender mängeldes. Aeglustit läks paar korda vaja küll, kuid ei midagi hullu. Tüütu on ainult aeglusti kang, mida mööda põrandat mõnd auku tabada lootes umbmääraselt sinna-tänna sikutada tuleb.

Selgeks sai, et iga päev selle autoga elada on ikkagi raske, kuid ta polegi selleks mõeldud. Ta ongi paras pere teiseks või kolmandaks autoks, millega maastikul müttamas, metsas, jahil või maamajas käia.