Toimetus ei pea vajalikuks, et Eesti peaks ka inimesed mingi riikliku säästuprogrammiga hõlmama, sest meie saame mitmeid poliitikaid ellu viia oma maksusüsteemi kaudu. Kuid valitsus on võtnud pigem suuna, kuidas tõrjuda väheseidki ärksamaid tavainimesi säästmisest ja investeerimisest eemale.
Väikeinvestori elu lihtsamaks tegema pidanud eelnõu on nõnda keeruliseks aetud, et tavamaksumaksja peaks tuludeklaratsiooni täitmiseks maksukonsultandi palkama. Investeerimishoius on väärtpaberiinvesteeringutega samal pulgal - tulu läheb välja võttes maksu alla.
Ka pakutud investeerimiskontode süsteem ei päästa erainvestorit tulu maksustamisest ja soosib jõukamat investorit, kes saab teha tehinguid firma kontolt. Seaduses tuleb näpuga järge ajada, kas saab ühe kontoga hakkama või tuleb teinegi avada - oleneb riigist, mille turult väärtpabereid ostad. Ehk veel erandeid seadusesse.
Mitu aastat tehtud ja palju raha maksma läinud dokumendist loodetav tulu pole seda vaeva väärt, lisaks suureneb bürokraatia maksumaksjale, krediidiasutustele, maksuhaldurile.
Mullu teenis riik väärtpaberitulu maksustamisest u 220 miljonit krooni. Maksumäära vähenedes riigi "amps" kahaneb, nt aastaks 2011 prognoosib rahandusministeerium 180 miljonit. See on peenraha riigieelarvele. Piinlik, miljardeid tühjale-tähjale loopides (nt ärikatelt looduskaitsealuste maade tagasiostuks) tingib valitsus väikeinvestoreilt tulumaksu taga ajades sentide pärast.
Inimesed investeerivad raha, millelt on juba maha arvatud nii tulu- kui ka sotsiaalmaks. Kui riik tahab, et inimesed hakkavad ise rohkem säästma, tuleb see teha lihtsaks ja soodsaks - eraisikute investeeringutulu maksuvabastus on seda mõlemat. Ei ole muret, kas deklaratsioon sai õigesti täidetud, ega tule enam tulumaksu välja käia tulevikuks kasvama pandud rahalt.
Autor: ÄP