Aerosool aitab tuvastada gaasilekkeid

Kõikjal, kus kasutatakse gaasipliite, nii ballooni- kui ka maagaasi tarbivaid, lookleb seadmete taga gaasitorustik. Gaasballooni ja -torustiku seisukorda ning nende ühendamise kvaliteeti peab aeg-ajalt kontrollima, et ei juhtuks plahvatust.

Balloonide kasutamisel on oluline kontrollkoht tihendi korrasolek. Vana ja väsinu peaks vahetama uue vastu. Hea, kui alati oleks käepärast tagavaratihend. Lisaks tuleb välistada torustiku gaasilekkeid.

Lekete tuvastamiseks sobib suurepäraselt selleks ette nähtud aerosool, mis sisuliselt kujutab endast pudelisse pakendatud "seebivett". Pihustades seda ballooni ja gaasireduktori ühenduskohta, saab ühe hetkega teada ühenduse hermeetilisuse. Piisab visuaalsest vaatlusest, et tuvastada lekkivaid ühenduskohti - need mullitavad.

Aeg-ajalt tasub üle käia ka kõik teised ühendused: voolikute ja torustike ühendamis- ja jagunemiskohad. Ka ballooniventiili kontrollimine pole sugugi liiast. Eriti vana tüüpi punastel balloonidel.

Propaan on õhust raskem gaas, lekkivast ühenduskohast koguneb see tasapisi põrandapinnale, kus moodustub plahvatusohtlik gaasipadi, mille sütitamiseks piisab vaid näiteks külmkapi relee sisse-välja lülitusel tekkivast sädemest.

Toitlustusasutused kasutavad ka toidusüsihappegaasi, mis on samuti pakendatud balloonidesse. Süsihappegaas pole plahvatusohtlik, kuid lekkides ümbritsevasse õhku vähendab see seal murdosa võrra hingamiseks vajaliku hapniku kogust.

Süsihappegaas pole tervisele hirmus ohtlik, kuid avaldab tööpäeva lõpuks teatud mõju terve päeva selles keskkonnas viibivale töötajale. Tulemuseks võivad olla väsimus ja kerge peavalu.

Propaani- ja hapnikulekete leidmisele lisaks on aerosoolist abi ka teiste gaaside lekete tuvastamiseks. Kõige kindlam on aga gaasilekete avastamiseks paigaldada tuletõrjealarmi sugulane - gaasilekete püsiandur, mis reageerib leketele enne, kui need on jõudnud kriitilise ohupiirini, tagades nii ööpäevaringse ohutuse.