Meie võimalused ja valikud, kui majanduskasv on miinusmärgiga

Järgmise, 2009. aasta riigieelarve on riigikogule arutamiseks üle antud. Võib kahtluseta tõdeda, et eales varem pole eelarve koostamine nii palju avalikke diskussioone ja eriarvamusi tekitanud kui sel aastal. Tahan siinkohal tuua välja olulisemad otsused ja nende tagamaad, millest rääkisin ka riigikogule eelarvet üle andes.

Avalike arutelude mõju on eelarve tegemise protsessile tervendav ning - nagu ütlesin ka kõnes riigikogule Juri Lotmani tsiteerides - vaid totalitaarses ühiskonnas pole uudiseid. Teiste sõnadega tuleb nii riigi eelarvepoliitikat kavandades kui ka majandust suunates kuulda võtta ja järeldusi teha päevast päeva tulevatest uudistest ja arvamustest. On selge, et ka eelarvest ei saa kõneleda laiemat majanduskeskkonda arvestamata ja maailmas toimuvale pilku heitmata.

Varasemate aastate tormiline majanduskasv Eestis on praeguseks peatunud ning kahekohalised kasvunumbrid asendunud nukra miinusega. Kuigi Eesti on praegu majanduslanguses, ei saa siiski öelda, et tegemist oleks kriisiga.

Laiemas mõttes tähendab julgeolek seda, et meie inimesed väärtustaksid haridust ja saaksid ennast ka sotsiaalses mõttes turvaliselt tunda. Seega vaatamata oponentide skeptilisusele saan kinnitada, et järgmise aasta eelarves on oluliselt panustatud haridusse ja Euroopa Liidu toetuste maksimaalsesse ärakasutamisse, samuti peetakse kinni pensionitõusu lubadusest.

Kahtlemata ei lahenda 2009. aasta eelarve veel kõiki probleeme ning raskete otsustega silmitsi seismist jätkub valitsusel veelgi. Me keegi ei tea, mis pöördeid toob maailmamajandus ja finantsturgude turbulents Eestisse tulevikus.

Selge on see, et riigil on vaja ettevõtlust edendada nii otseselt kui ka kaudselt. Aktiivne ettevõtluse kujundamine tähendab ekspordi selget soodustamist ettevõtlustoetuste abil.

Meie maksukeskkond on juba praegu soodsamaid Euroopas ning sealt täiendavat impulssi leida on keerukas. Töötamise maksustamise osaline kergendamine ning varanduse maksustamise tõstmine võiksid samuti olla mõistlikud lahendused nii majanduse elavdamise kui ka riigi rahanduse stabiilsuse parandamiseks.

Praegu on eelarves ligi kolmveerand kulutustest ette ära määratud, seadustega paika pandud. Meil on vaja süsteemi, mis ei eelda automaatset majanduskasvu, vaid liigub käsikäes sellega. See tähendab selget vajadust hinnata ümber ka senine eelarvepoliitika. Me vajame eelarvepoliitikat, mis võimaldab kiiremini ja paindlikumalt muutustele reageerida.

Lisaks peame eelarvet tegema riigi eelarvestrateegia alusel ja pikemaks perioodiks. Kui riiki tabab järsk majanduslangus, peab jääma võimalus vastutsükliliseks eelarvepoliitikaks.

Suurenema peab ka valdkonnapoliitikate elluviimise eest vastutavate ministrite roll eelarve koostamises ja hindamises. Ministrid peavad vastutama oma valdkonna eelarve täitmise eest ka riigikogu ees, mis tähendab, et vastutusega võiks kaasneda ka suurem vabadus otsustada ressursside jaotuse üle valdkonna sees.

Need on aga järgmiste aastate ülesanded, ühe aastaga neid realiseerida ei jõua. Fakt on aga see, et esimest sammu astumata eesmärgini ei jõua ning peale tuleb hakata nüüd ja kohe.