Meeste meelelahutus Pärnu Endlas

Selle tüki puhul on tõsi see, et suhtumine ropendamisse tuleb kaheks ja pooleks tunniks ümber vaadata või siis teatrisse minemata jätta. Viimasel juhul tuleb arvestada aga, et üks tõsistest asjadest kõnelev hea naljatükk jääb nägemata.

Keelekasutus viina võtvate ja naistest rääkivate meeste puhul ON kõike muud kui kõrva paitav. Samas ei kujutaks ette, milliste sõnadega peaks krõbedamaid ütlemisi asendama, et sõnum kaotsi ei läheks. Mehe ja naise lähisuhtesse puutub hulk tegevusi ja organeid, mille kohta kõnekeeles sõnad lihtsalt puuduvad. Siiski ei saa keegi eitada, et just see suhtlus moodustab elust üsna märkimisväärse ja intrigeerivaima osa.

Vähemalt selles tükis ei maksa seega rämedat keelt peljata. Vahest on värvikaimaks tõestuseks vanemad prouad, kes esimese lavalt kostnud kangema n-ö kanonaadi peale lausa võpatasid, nii et toolirida vappus. Tüki lõppedes lõid aga silmist naerupisaraid pühkides hoogsalt käsi kokku!

Ma ei oska "Testosterooni" hinnata kui mees, kuid võin arvata, et suur hulk neist vaatab seda mõnuga - näe, kuidas ometi ka naiste üle naerdakse! Arvestades, et autor on mees, hindan ma naisena seda mõnusat eneseirooniat, mida lugu kuhjaga pakub. Ja kes teab, võib-olla õpetab mõnigi repliik mitte unustama, et "mehed on Marsilt ja naised Veenuselt". Aga ega "Testosteroon" päris psühholoogiaõpik ka ei ole. Žanriks hormonaalne komöödia, on selle eesmärk ikka publikut tõsiselt naerutada.

Teistest enam jäid meelde Ago Andersoni uje teadlane, kes vajab vaid üht ülemeelikut seika meeste peol, et endas naiste lemmik avastada. Aga ka Sepo Seemani libekeelsest kelnerist naistemees või Raivo Rüütli kreeka verd isa, kelle eluteed tähistamas ilma mööda laiali pillutatud pojad.