Edule pürgivas ettevõttes ei saa olla kohta raiskamisel

Raiskamiseks loetakse kõik tegevused, mis ei lisa tootele väärtust, kusjuures väärtust tuleb hinnata kliendi vaatenurgast. Vastavalt sellisele arusaamisele eristab kulusäästlik filosoofia kaheksat raiskamise tüüpi.

Masstootmise põhimõtete kohaselt peavad kõik tööpingid, seadmed, aga ka inimesed töötama võimalikult palju. Ideaalis 24 tundi ööpäevas. Ainult selline lähenemine tasub pinkide investeeringud. Kulusäästliku tootmise filosoofia räägib, et toota tuleb täpselt nii palju, kui klient on tellinud.

Ühele metallilehele mahub 30 toodet. Klient on tellinud 50. Kui palju toota - kas kaks täislehte ning paigutada üleliigsed 10 detaili lattu või toota täpselt 50 tükki ning ülejäänud materjal saata utiili?

Vastus tundub loogiline. Kui klient ostab seda toodet pidevalt, siis teeme ikka 60 tükki ning paneme lattu. Kui see on üksiktellimus, siis teeme 50 tükki. Kuid milleks on vaja toota üleliigsed kümme tükki, isegi kui klient ostab need järgmisel kuul niikuinii ära. Aga mitte praegu. Kulutame kallist tööaega ning oma kallist tööpinda selleks, et toota, käsitleda materjali ning ladustada asju, mida keegi ei vaja. Teeme neid siis, kui tekib vajadus. Üks argument, mida võidakse tuua sellise mõtlemise vastu, on seadistamise aeg. Kui oleme juba pingi kord seadistanud, miks me ei või teha siis nii palju, kui tuleb. Vastus ikka sama: neid detaile ei vajata.

Kui tööline ootab järgmist tööd, siis kaob tema kallis tööaeg. See on õige, kuid on unustatud ootamise teine aspekt - toodete ootamine. Tooted tehnoloogilise protsessi etappide vahel ei tee midagi muud, kui ootavad. Ootavad oma aega, mil neid taas töötlema hakatakse. Selline ajakadu võib olla palju suurem.

Tehnoloogilisele protsessile vastavalt kulub detaili valmistamiseks kaks tundi, samas vältab selle tootmisest läbiminek kaks päeva. See tähendab, et detailid on oodanud oma töötlemisaega kõik need kaks päeva, välja arvatud reaalne töötlemisaeg. Kulusäästliku tootmise lähenemine eeldab nii tööliste kui ka materjalide ootamise puudumist.

Materjalide, toodete ja detailide transportimine operatsioonide vahel, laost tootmisesse, tootmisest lattu on tegevus, mis ei lisa tootele väärtust. Sestap peavad detailide ja materjalide liikumisteed olema võimalikult lühikesed.

Kui arvutada aasta peale kokku, kui palju kilomeetreid läbime oma materjaliga n-ö tühjalt ja seejärel arvutame selle ümber ajaks ja seejärel omakorda rahaks, siis tuleb selgelt välja, kui suur raiskamine on tegelikult tootmisesisene materjali ja üksikute osade transport.

Tooted peavad olema piisavalt head kliendi jaoks. Ei ole vaja teha tooted paremini, kui klient on seda nõudnud -

ta ei maksa selle eest rohkem. Proov teha perfektseid asju ei lisa nendele lisaväärtust kliendi vaatenurgast. Kulutame vaid ebavajalikule täiuslikkusele oma ressursse, midagi vastu saamata.

Varude omamine on iseenesest hea - keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas kulub igasugune varu ära. Ainuke mure on see, et varude peale raiskame ohtralt ressursse.

Varud on sisuliselt ettevõtte seisma pandud raha. Varud võivad muutuda kas kasutamiskõlbmatuks või ebavajalikuks. Varud võivad olla ka tootmisprotsesside vahel - pooltoodete varud. Need aga pikendavad toote valmimisaega ning võivad endas peita ka kvaliteediprobleeme.

Varude kogus peab olema minimaalne ja võimaldama sujuvat tootmist normaaltingimustes.

Kõik töölise liigutused, mis ei ole suunatud väärtuse lisamisele, on üleliigsed. Materjalide otsimine ja toomine, tööriistade otsimine, jalutamine tehnoloogilise protsessi raames ja nii edasi. Töölise jaoks peab olema loodud selline keskkond, mis võimaldab tal pühenduda väärtuse lisamisele ega loo mingeid häirivaid faktoreid.

Kindlasti tuleb töö käigus ette liigutusi, mis ei lisa väärtust, kui on ikkagi vajalikud. Selliseid liigutusi ei ole võimalik täielikult kõrvaldada, kuid nende mõju tuleb minimaalseks muuta.

Kõigile peaks selge olema, et praaktooted on otsene tootmise ja ülejäänud organisatsiooni ressursside raiskamine. Tühja on kulutatud mitte ainult praaktoodete tootmiseks vajalik aeg ning materjalid, vaid ka teiste toodete tootmiseks planeeritud ressursid.

Praaktooted vajavad parandamist või uut tootmist ning see nihutab järgmiste toodete tootmist otseselt kaugemasse tulevikku.

Töötajate kaasamine protsesside ja tegevuste parandamisse on väga suure tähtsusega. Inimesed, kes päevast päeva töötavad tootmisprotsesside sees, teavad kõige paremini, mida on vaja paremaks muuta, ning üsna tihti teavad ka, kuidas. Tööliste kaasamata jätmine ja nende ideede kuulamata jätmine lükkab probleemide lahendamise edasi ning kallis aeg läheb selle tõttu kaduma. Ettevõtte arendamine on kogu ettevõtte tegevus, sellesse tuleb kaasata töötajaid kõikidelt tasanditelt.

Iga ettevõtte tegevuse eesmärk on teenida raha. Raha maksab klient ning maksab seda teatud väärtuse eest. Ettevõtte arendamise eesmärk peab alati olema pidev tegevus, mis kõrvaldab protsessides sellised tegevused, mille eest klient ei maksa.

Autor: Aleksander Miina