Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üllatasid eksperimendid
Minu jaoks oli aasta naelu kohe päris mitu. Ja eks need parimad elamused tulid ikka neilt esinejatelt, kes millegagi üllatada suutsid.
Näiteks Siim Aimla Grupi ja luuletaja Jürgen Rooste kevadine plaan siduda vaba džäss sõnakunstiga. Pisike eksperiment, millest ilmselt isegi plaati ei tule, aga mis oli kontserdina piisavalt hull asi, et mõjuda seniolematuna. Või David Krakaueri loodud Klezmer Madnessi oktoobrikuine kontsert Vene teatris - segu džässist ja juudi klezmer-muusikast.
Mäletan ka Sigur Rosi esinemist Rock Cafés, mis tõestas, et plaadilt kuuldud ning juba niigi erilise ülesehitusega palad võivad live'is veel hoopiski teistsugusena mõjuda. Ja viimane elamus - nii uhket lavavalgustust, nagu möödunud pühapäeval Saku Suurhallis oma uut plaati esitlenud Whitesnake kasutas, pole mul õnnestunud kaua näha. Üllatusest, et vana rokkbänd nii värsket muusikat tegema on hakanud, rääkimata.