Kommentaar: kas kõik on olnud õigusvastane?

Kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991 oli päevakorras omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni esimene lugemine, märkis selle esitaja justiitsminister Jüri Raidla, et kahtlemata oleks omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus hoopis omandisuhete reform. Omandireform on ühiskondlike suhete ümberkorralduste kompleksi süda ja mõistagi majandusreformi vundament. Kuivõrd see on nii, on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine. Omandireform ei pea Eesti ühiskonda lõhki ajama, vaid olema suunatud olemasolevate ja tekkivate lõhede ületamisele, sõnas minister.

Sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue sisaldub § 2 lõige 2: omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. „Siia on programmeeritud omandireformi arutamise metodoloogia; ei rohkem ega vähem!” rõhutas Raidla.

Mihkel Oviir hoiatas reformitegijaid lühinägelikkuse eest

Täiendava informatsiooniga esines toonane justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir, kes jagas oma kahtlusi omandi- ja maareformi õiguslikest alustest ning tutvustas seoses kahe Saksa riigi ühinemisega tekkinud probleemide õiguslikke käsitlusi omandiõiguse muutmisest. Kuigi kahe Saksa riigi ühinemise aluseks olnud ühinemislepingus oli öeldud, et „põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikele ja nende pärijatele”, tõi omandiküsimuste reguleerimise seadus välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes, mis toimusid vastavalt okupatsiooniõigustele või okupatsioonivõimude otsusele.

Saksamaa Kõrgem Konstitutsioonikohus langetas 25. aprillil 1991 rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest lähtudes otsuse, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppemist, sõnas Oviir.

Kuna see otsus oli nii värske, pöörduti välisekspertide poole, et saada soovitusi meie reformiseaduste jaoks. Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professor Erik Eret asus seisukohale, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusnormid, lisades teravmeelselt, et see on kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust.

Ja Oviit ütles oma ettekannet lõpetades: „Poliitikutele on praegune seis mugav, sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtu kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu ettepanek oleks, et see seadus, omandisuhete seadus, mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.”

13. juunil 1991 jätkus omandireformi seaduse eelnõu arutamine Toompeal suures saalis. Tuleks meenutada, kuidas ilmus ORAS § 11 lõige 1 lõppu: „...arvestamata neil lasunud võlgu.“