Kaks võtmeküsimust: kes saab Tarandi ja venelaste hääled?

Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud ja paistab, nagu võiks aega valijate häälte võitmiseks napiks jääda. Ent tegelikult algas valimiskampaania juba kevadel.

Eurovalimised võimaldasid erakondadel teha tööd üle-Eestilise reitingu tõstmiseks, nüüd sügisel tuleb sellele vaid pisut kohalikku kihutustööd lisada. Lähtealuse ennustamiseks, milline saab olema erakondade toetus kohalikel valimistel, võibki leida Euroopa parlamendi valimistulemustest.

Eurovalimistest saadik poliitiliste jõudude vahekorras palju muutunud pole. Endiselt on liidriks opositsiooniline Keskerakond (Emori augustikuises küsitluses 29%), tema järel valitsuses maid jagavad Reformierakond ja IRL (vastavalt 28% ja 18%; muide, juulis oli oravaparteil valijaid vaid 21%, mis osutab nende toetuse heitlikkusele), siis sotsiaaldemokraadid (12%) ning rohelised (7%) ja rahvaliit valimiskünnise piiril (4%).

Paraku näitavad need arvud vaid erakondade omavahelisi jõuvahekordi. 36% Emori küsitlusele vastanutest ei osanud erakondlikku eelistust öelda. Lisaks sellele tuleb arvestada kahe määramatusega.

Esiteks - kellele lähevad europarlamendi valimistel fenomenaalse häältesaagi kogunud Indrek Tarandi hääled? Teiseks - keda toetavad kohalikel valimistel kodakondsuseta isikud ja teiste riikide kodanikud?

Tarandi edu eurovalimistel ehmatas erakondi muidugi põhjalikult. Ühes südasuvises Eesti Ekspressis pakkus Tarmo Vahter välja idee Tarandi-nimelise valimisliidu loomiseks ka Tallinnas. Vahepeal jõudiski asjaosaline europarlamenti sisseelamise kõrval oma valijatele koduste valimiste puhuks näpunäiteid jagada.

Ta soovitas, et Edgar Savisaar kui Eesti Berlusconi tuleks linnajuhtimisest kõrvaldada ja linnapea ametisse mittepoliitiline juht leida. Isamaa ja Res Publica Liit püüdis Tarandi idee oma lippude all üle võtta, tehes ettepaneku luua Tallinnas "valgete jõudude" ühiskoalitsioon Keskerakonna vastu, et lõpetada siinne "nõukogude võim". Partnerid sellest ettepanekust eriti tuld ei võtnud. Küllap on neil veel meeles Jüri Mõisa aegse seitsme pöialpoisi koalitsiooni vaevad, kus võimuliidu püsimise nimel tuli käed lüüa Jevgeni Kogani endaga.

Ent paratamatult tuleb ka Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel üritada Tarandi valijatele meeldida. Sotsid ongi juba Tarandi oma valimisklippi sisse monteerinud, mille vastu asjaosaline juba ka protestida jõudis. Arvestades Tarandi fraktsioonivalikut europarlamendis, võiks ju oletada, et ka rohelised sooviksid tema populaarsusest matti võtta. Kuid vaevalt et kavandatav valimisliit Rahvaliiduga selleks võimalust annab.

Ehkki konkureeritakse sama elektoraadi pärast, siduvaid kokkuleppeid valimiste järgseks võimu jagamiseks teha ei soovita. Pole ju ka koostöö Keskerakonnaga enam ammu kellegi jaoks pühaduse rüvetamine. Vaevalt et näiteks Reformierakonnal oleks midagi selle vastu, et keskerakondlikku linnavalitsemist omalt poolt "värske energiaga" rikastada. Mõne analüütiku hinnangul olevat aga Jüri Pihl ammu Savisaarega võimu jagamiseks käed löönud.

Keskerakonna trumbiks kohalikel valimistel on ikka olnud venekeelsete valijate toetus. Teistel erakondadel erilist lootust venelaste hääli võita pole ja ega keegi seda eriti tõsiselt ei paista üritavatki.

Ometi on venekeelsete valijate osalus poliitikas demokraatliku valitsemise seisukohalt sama oluline kui eestlaste oma. Kahjuks näib suuremat osa eesti poliitikuid kammitsevat hirm, et venelaste huvide eest seismine tähendaks Venemaa kasuks tegutsemist.

Seepärast näivadki Savisaare oponendid lähtuvat põhimõttest, et kui meie venelaste hääli ei saa, ärgu saagu neid ka Keskerakond. Selle nimel võivad nn valged jõud hakata salamisi ergutama venekeelsete nimekirjade teket, lootuses, et need Keskerakonnalt hääli röövivad. Kogemus ju näitab, et selliseid nimekirju tekib mitmeid ning ükski neist ei saa nii tugevaks, et pärast valimisi nendega tõsiselt arvestada tuleks. Siiski tasub meeles pidada tarkusetera "kes külvab tuult, see lõikab tormi", ning jälgida, mis toimub venekeelses meediaruumis.

Pärast "pronksiöid" ei ole venekeelse valija hoiakud enam endised. Eesti-venelaste konsolideerumisvajadus on tõstatatud teravamalt kui varem. Kui seekord formeeritaks üks korralik nimekiri, siis tekiks Tallinna volikokku jõud, mis hakkaks kaasa rääkima võimukoalitsiooni moodustamisel. Riia innustav eeskuju on ju olemas!

Venekeelsetes internetiportaalides küsitaksegi üha sagedamini, miks aastatepikkusele Keskerakonna toetamisele vaatamata pole venekeelsed poliitikud pääsenud Eesti elus piisavalt löögile.

Raatsinuks Keskerakond europarlamendi valimistel nimekirja kolmandale kohale paigutada Vilja Savisaare asemel mõne venelasest poliitiku, poleks häältesaak kahanenud, küll aga oleks garanteeritud olnud mäekõrgune toetus venekeelsetelt valijatelt ka kohalikel valimistel. Vene rahvusest poliitiku kuulumine europarlamenti tuleks Eestile ka välispoliitiliselt kasuks.

Vene nimekirjad võivad keskparteilt nii mõnegi hääle röövida, ehkki kavandatud ühist tsentrit ilmselt luua ei õnnestu. Tallinnas on juba registreeritud Klenski Nimekiri - Vene Keskus, Vladimir Lebedevi loodud Meie Linn - Nash Gorod ja nimekiri Tallinna Linnarahva Õige Valik. Oma sõna pole veel öelnud eurovalimistel kahvatult esinenud Vene Erakond Eestis ja Ühendatud Vasakpartei.

Erakondade jaoks on kõige olulisem valimisedu saavutamine Tallinnas. Ent kohalike valimiste lõppedes pole veel keegi end kaotajaks tunnistanud - mõnes omavalitsuses ikka õnneks läheb! Nagu öeldi kunagi Spordiloto reklaamis - võidavad kõik, kõige rohkem võidab sport. Kohalikel valimistel võidavad midagi kõik erakonnad. Kas aga ka valija?