Sprinterid maratoni ei jookse

See kook, millest üritab oma tükki hammustada 250 turvaettevõttest manulist, kellest 19 kuulub turvaettevõtete liitu, oli mullu 1,9 miljardit krooni. Kook on jäänud pisemaks, ometigi on see piisavalt ahvatlev üksteise ületrumpamiseks. Vahel siiski selgub, et maitse polnudki midagi erilist, vaid täiesti tavaline. Tavalist aga iga hinna eest ihaldada pole vist mõtet?

Kuigi on esinenud igasuguseid kummalisi juhtumeid, ei tahaks ma veel olukorda turvaturul nimetada hinnasõjaks ehk millekski selliseks, mis on toimunud lähiminevikus nii liha- kui piimatoodete müüjate vahel. Ilmselgelt on konkurents turul suur ja see surunud ka hindu alla, kuid nii on ju praegu igas valdkonnas.

Turvaturul on mahu- ja hinnakorrektsioon olnud 20-30% allapoole, asume praegu 2003. aasta tasemel - see on küll oluliselt nigelamal positsioonil kui paljud muud valdkonnad (nt kaubandus, kus masu libistas ettevõtted paar aastat tagasi).

Kliendile meeldib odav hind ja - turvaturu üldseisu arvestades - seda ta ka päris kindlasti saab, ükskõik millise teenusepakkuja poole ta ka pöörduks. Kuid küsitav on ebareaalselt odava hinna pakkumine, mis pole ka selles valdkonnas haruldane.

Turvateenust ostev ettevõte või eraisik võiks meenutada kulunud kõnekäändu tasuta lõunatest - neid lihtsalt pole. Võrrelge turvateenust kasvõi oma äriga. Kui kaua näiteks suudaksite teie, ettevõtjad, oma teenuse või kauba müügil omahinna piiril balansseerides olla jätkusuutlikud pikas perspektiivis? Kolmekrooniseid piimapakke kohtas poes siiski lühikest aega. Ka turvateenus pole majandusväline nähtus.

Millised on riskid, et mõni kuu hiljem odav teenus klienti ei rahulda või katkeb säästupakkuja teenindussuutmatuse tõttu sootuks? Sedagi on esinenud, kui mõni omavalitsus on pidanud vahetama riigihanke korras saadud muinasjutulist hinda pakkunud turvafirma endise korrektse teenusepakkuja vastu. See on tulemus, kui siht on kliente kahmata, mitte teenindada.

Kujutage olukorda, et teil on küll maja akna või ukse peal valvekleebis, kuid senise nelja-viie minuti asemel jõuab turvafirma häire korral kohale 10-20 minutiga - pole piisavalt mehi tööl või patrullautot läheduses. Võidad 100 krooni, kuid riskid kaotada hoopis rohkem.

Kahanenud turul on lisaks hinnale oluliseks mõisteks saanud teenuse jõuline müük, õigemini need asjad käivad käsikäes. Tulemus sõltub firma müügiorganisatsiooni tugevusest, kuid see on vaid mündi üks külg. Teine on see, et teenus peab ka toimima, vastama kliendi vajadustele. Kui teeninduses on puudusi, siis hääletab klient tavaliselt jalgadega.

Eesti ajaloo omapära on see, et seda kujutatakse isikute, mitte protsesside kaudu. Tunneme küll palju tähtsaid ajaloolisi tegelasi nimepidi, kuid ega me päris täpselt tea, mis nad olulist korda saatsid või kuidas nad võiksid asetuda mõne suundumuse taustal. Sama paralleel kehtib ka siinsel ärimaastikul - isikud on olulised. Selline mõtteviis tuleneb ilmselgelt Eesti väiksusest ja kõiksugu suhete tihedast põimumisest, kuid paraku ei arvesta see laiema pildiga.

Ettevõtte juhi või omaniku isiku tuntus ja kuvand ei taga turvalisust. Pigem on siin võtmesõnad terve süsteemi järjepidev tegutsemine, aastatepikkune kogemus, täienev teenustevalik. Kui soovite, siis ka erialane oskusteave, mis tugevdab seljatagust suuremasse turvagruppi või kontserni kuuluvatel ettevõtetel. Sõbrale-tuttavale on raske ära öelda isegi siis, kui ta teenus on kehvem.

Hea oleks, kui head tavad sellel turul ei kehtiks ainult Eesti Turvaettevõtete Liitu kuuluvatele firmadele, vaid kõik lähtuksid kliendi vajadusest, täidaksid teenust kokkulepitud mahus ja kvaliteetselt. Seda kõike mõistliku, mitte iga hinna eest.