Tõsine kunst ja kritseldamine

Laurentsius segab oma töödes teadlikku valikut ja juhuslikke detaile. Ta järgib reegleid peaaegu piinliku täpsusega, lausa forsseeritud fanatismiga. Ning siis pöördub täielikult samade reeglite vastu. Ühelt poolt ta justkui pingutaks ja kontrolliks vaimu viimse piirini. Teisalt laseb ta oma vaimu vabaks, et mõistuse korrastav tahe vaimu ja käe vahele ei satuks.

Vaala ülemisel korrusel on rida "noorte naiste portreesid". Akadeemilise piinlikkusega maalitud tänapäevased näod on raamistatud uhkete baroksete raamidega.

Oleks nagu kunst paarsada aastat tagasi, aga naised neil piltidel õhkavad tänapäevasest eneseteadlikkusest. Need ei ole sugugi mitte naiivselt naeratavad ja meeldivad elutoaportreed. Laurentsiuse naiste pilk on salakaval, lausa saatanlik ja põletav.

Pilk ei ole Laurentsiuse puhul ainus, mis lõhub muidu klassikalise portreekunsti kaanonit. Pärast virtuooslikku tööd pöördub Laurentsius selle vastu. Ta kritseldab piltidele üksikuid sõnu või lööklauseid, joonistab tähekesi ja portree suu ette kõnemulli.

Võiks fantaseerida, et need portreed on seisnud mõnda aega kuskil tänava ääres, kus keegi ikka aeg-ajalt leiab vajaduse midagi juurde lisada. Ent need pildid on karastatud, samamoodi nagu on karastatud naiskarakterid Laurentsiuse maalidel.

See on kõrge ja madala, üleva ja alaväärse ühendus. Laurentsius üritab lõhkuda seda klaaspaleed, millesse majesteetlik ajalooline maalikunst asetatud on. Meid on õpetatud seda kõrgelt hindama, sest see on vana ja väärikas. Mistõttu mõjuvad Laurentsiuse maalid pühaduseteotusena, ent seda ta taotlebki.

Paratamatult tekib nende tööde ees liikudes tunne, nagu oleksin ajaloomuuseumis, kus eksponeeritakse eriskummalisi kultuuriloolisi leide kaugest minevikust, 21. sajandist. Mis siis, kui tuhande aasta pärast ilmuvadki 18. sajandi portreed välja just sellise kultuurkihi all, millest tuleviku antropoloogid läbi murdma peavad?

Ent "õilist maalikunsti" materdab Laurentsius ikkagi kunstigaleriis ja ikkagi paigutuvad ka tema tööd kaitsvasse kõrge kunsti klaaspaleesse. Kuivõrd teistusugse ilme omandaksid need maalid siis, kui kohtaks neid vanal kivimüüril, juhuslikul tänavanurgal?

Autor: Ragne Nukk