Moppeli sõnul on "Kunstveri ja -pisarad" eelkõige mäng. Mäng suurte kirgedega selles taustsüsteemis, mille pinnalt kired võrsuvad. "Oleme proovide käigus seebikaid (peamiselt "Ka rikkad nutavad") aluseks võttes lahanud selliseid teemasid nagu reaalsusest kujutlusmaailma põgenemine ja oma elu puudujääkide korvamine. Eksperimenteerime korduste ja stiili, muusika ja videoga, pöörame asju absurdi ja groteski ning toome nad tavareaalsusse tagasi," heitis Moppel valgust etenduse ülesehitusele.

Põhjus, miks Moppel lavastamiseks just seebiooperite temaatika valis, on tema enda sõnul lihtne: "Kuna meie - see tähendab lavastuse trupp - oleme see põlvkond, kelle lapsepõlv möödus Mehhiko ja teiste Ladina-Ameerika seebiooperite taustal, siis on see meisse kindlasti oma jälje jätnud. Lapsepõlves telerist nähtu mõjutab siiamaani meie arusaama sellest, milline ideaalne elu olema peaks ja kuidas käib tõeline tunnete avaldamine. Need on need lood, mille saatel meie üles oleme kasvanud."

Eesmärk oli etendusse üle kanda kirg ja glamuur, mis seebikatest väga võimsalt terendab, kuid sisu poolest astuda samm analüütilisuse suunas.

"Proovide alguses oli meil olemas paar stseeni tüüpilisest seebikast ja teadmine, et see, mida me lapsena telerist nägime, ja see, mis tegelikult on, on väga erinevad reaalsused. Siit edasi oleme püüdnud aru saada, mis siis tegelikult on päris ja mis vaid näib. Ja kas neid kaht poolt on võimalik eristada. Või hoopis ühendada," mõtiskles Moppel seebikate lihtsasse koesse peidetud sügavamate ideede üle.

Lavastus "Kunstveri ja pisarad" on sündinud suuresti improvisatsioonide teel ning teatev spontaansus jääb sellesse kuni lõpuni, kuigi nüüdseks on etendus saanud oma kindla struktuuri ning sisu. Algab kõik väga lihtsalt - vaene maatüdruk tuleb linnarikkurite peresse teenijannaks...