Kas pangaröövel võib teistele head tahta?

Lisada siia peategelase soov senisega lõpparve teha, teda selles takistavad kamraadid ning kriminaalidele üha lähemale jõudvad käerauad ja päevavalgele ilmuv tõeline pale ning tulemuseks ongi paar tundi pingelist segadust.

Ben Affleck istub taas lavastajatooli ning täidab sel korral ka ise enda käsklusi. Kui tema debüüdi, kolm aastat tagasi valminu peaosatäitja oli Afflecki noorem vend Casey, siis sel korral kannab ta ühe peaosalise koormat ise.

Selle oleks võinud tegelikult tegemata jätta, sest Afflecki kehastatud nutikas kriminalist jätab külmaks. Selle morni näo ja ängis olekuga on ta kaamera ees juba käinud - kas või näiteks mulluses teoses "Asjade seis", kus ta peaosa Russel Crowe'iga jagas. Ehk tekkimas kohati Nicolas Cage'ilik "mängin ükskõik mis rolli, aga jään iseendaks" efekt. See oli ka häirivaim ja igavaim osa filmist.

Samas on märulistseenid häirivalt jõulised ja efektsed, pinge püsib enam kui kahe tunni jooksul lõpuni. Romantikaliin peategelase ja tema ohvri vahel ei muutu tüütavalt domineerivaks. Filmi meeleolu heliribaga, mis on samuti Afflecki debüüdist tuttav, kuid mitte kordav, pakub meeldivat ja hästi kokku segatud kompotti.

Lõpplahendus on ebatraditsiooniline ning üllatav, lahti jäävad otsad panevad saalist välja jalutades filsoofilised mõtted tööle suunas "kuidas siis õige oleks?". Ehk samad küsimused, mida tekitas Afflecki esimene saavutus.