Noblessneri ime sööbis mällu

Tänavune aasta tundub tagasi vaadates olevat teatriaasta. Kaks Eesti teatri lipulaeva - NO99 ja VonKrahl - hoiavad lippu kõrgel nii kodumaal kui mujalgi. Neist on raske mööda vaadata.

Vaatamata krõbedale piletihinnale on nende etendused üldiselt seda raha väärt. Sest mis on hea kultuurielamus? Ikka see, mis veel päevi või nädalaid mõtteis mõlgub.

VonKrahli ja Nargen Festivali koostöös valminud "Eesti meeste laulud" Noblessneri valukojas oli vaieldamatult selle aasta võimsaim elamus. Juba hiigelsuur tööstushoone andis etendusele eripärase maigu juurde ja näha oli, et ka lavastaja Peeter Jalakas oli saanud suures ruumis oma fantaasial vabalt lennata lasta.

Ära olid kasutatud pea kõik võimalused, mis tavapärases teatriruumis piiratud on: autod ja traktorid, tuli ja toss, tohutu suured raudrobotid ja muu. Osale publikust oli etendus tõenäoliselt nagu sõit Ameerika mägedel, sest kiljumine ja ahhetamine ei lakanud.

Kogu vaatemängulisuse juures oli aga ka tõeliselt head näitekunsti ning kaasahaaravat koorilaulu. Isegi kui suurejoonelised dekoratsioonid ära võtta, jäänuks pinnale võimas ja jõuline muusika, mis ei saakski Veljo Tormise rahvalauluseadete ja Tõnu Kaljuste vääramatu taktikepi all olla midagi muud kui suurepärane.

Autor: Ragne Nukk