Mesimagus Nelly Drell

Galeriis Vaal on üleval Nelly Drelli maalinäitus "Välgatus", mis avab silmad, millelt peegeldub hulk erinevaid hetki ja motiive.

Drell on usin maalikunstnik. Igal aastal on tal vähemalt üks töö kuskil grupinäitusel üleval ning ka isiknäitusi püüab ta teha jõudumööda. Vaala näitusel on väljas valik tema kõige uuemaid töid eelmisest aastast. Drellil on juba oma esimesest isiknäitusest 2004. aastal küljes märk "mujalt tulnud" ehk New Yorgis õppinuna on tal suurlinna maik juures. Aga kas metropoli hõng ka kestma on jäänud?

Pilgud mitmesugustest eluhetkedest. Drellil oli siht varakult selge - ta oli virtuooslik maalija ja tundis huvi eelkõige figuurimaali ja realismi vastu. Tema stiiliks võiks nimetada klassitsismi tänapäevases võtmes. New Yorgis ajas Drell oma rida edasi ja astus pauguga Eesti kunstiareenile. Kõnealusel näitusel enam pauku ei kosta, sest Drell on liikunud pisut pehmemate teemade juurde.

"Välgatus" on näitus silmadest ja nendes peegelduvatest piltidest. Iga maali raamib silm, mille võrkkestalt peegelduvad erinevad motiivid. Taas kord astub Drell üles tuttava teemaga, millele lisaks on vahepeal tekkinud uus - emaks olemine. Imetav ema, isa lapsega, lapse käsi isa käes.

Näituse taustaks muusika. Sensuaalsed paljad mehe- ja naisekehad pole kunstniku loomingust kuhugi kadunud. Kusjuures nii mõneltki selle näituse maalilt vaatavad vastu tuttavad kujundid varasematelt Drelli töödelt.

On väsinud silmi, on igatsevaid silmi, on kirglikke pilke. Kuid vaatamata sellele, et igal pilgul on kunstnik suutnud välja tuua erineva emotsiooni, jääb puudu selle pilgu sügavusest. Silmad on küll hinge peegel, aga Drell ei lase vaatajat väga sügavale, vaid hoiab pindmistes kihtides. Samas tuleb öelda, et distantsilt vaadatuna on hiigelsilmadega maalid üpriski efektsed ja Drell pole kartnud kasutada ootamatuid toone, et mulje mõjusam oleks. Värvi mõju oskab ta hästi esile tuua.

Drell on hoolitsenud vaataja täieliku elamuse eest. Piltide nautimise taustal saab kuulata muusikat. Head muusikat ja valju muusikat. Kui mõnelgi juhul võivad taustahelid muidu vaikuses seisvatele näitustele elavust juurde anda, siis Vaalas tekkis pigem diskosaali tunne.

Autor: Ragne Nukk