Kontsert, mis maitses publikule väga hästi!

Norra hallingtantsu lipulaeva Frikari umbes tunni jagu kestnud kontsert oli põnev, paeluv, lõbus ja üllatav. "Töö kiire ja korralik," kommenteeris mu kaaslane kontserdi lõppedes rahulolevalt.

Erinevad tantsulahendused suurte piimapüttidega, muhedad esinejad ja viiulimängija akrobaaditrikid panid publiku kiiresti kaasa elama ning aplaus oli ütlemata tugev.

Hiljem festivali kodulehte lugedes sain teada, et tantsuetenduses kohtusid kolm talunikku. Millegipärast oli mulle etendust vaadates küll jäänud mulje, et kohtusid kaks koera ja lehm. Aga see ei ole tegelikult üldse oluline.

Peamine on, et Frikari sõu oli lustakas ja tõstis tuju. Loodetavasti tulevad nad kunagi veel Eestisse esinema ja siis lähen neid kindlasti uuesti vaatama.

Regilaule ja koraale esitav kollektiiv Suurõ' Pilvõ' nii sooje tundeid kahjuks ei tekitanud, sellest ka üldjoontes madalam hinne festivalipäevale. Nende kontsert oli igav ja venis, ka helid ei kõlanud minu jaoks meeldivalt kokku.

Pealegi jättis ansambel arvestamata, et tegemist on festivaliga, kus inimesed tahavad jõuda teisele kontserdile. Suurõ' Pilvõ' kontsert hilines oma veerand tundi ning nad lõpetasid lubatust umbes 20 minutit hiljem, mis tähendas, et Frikari etendusele tuli minna joostes.

Esinemisriiete peale võiks rohkem mõelda. Pealegi olen ma seda meelt, et kui olen ostnud kontserdipileti, ei taha ma näha laval artiste, kes kannavad samu rõivaid, millega nad iga päev käivad.

Rahvamuusikažanris ootaksin rohkem läbimõeldud riietust, mitte suvalist T-särki ja teksapükse. Kui meie rahvarõivastes sobib minna isegi presidendi vastuvõtule, kõlbab neis kindlasti minna ka kontserdipubliku ette.

Esinemisrõivas ei pea olema just rahvariie, aga publikule võiks ikkagi jääda mulje, et artist on oma välimuse peale natuke mõelnud.

Pean eraldi esinemisriietust omamoodi kummarduseks publikule, kes kontserti kuulama on tulnud.