Ei verd ega pisaraid ehk igavad valimised

Ma loodan, et üks kandidaatidest saab ka järgmisel nädalal välja valitud. Tugev ja ladusalt toimunud konkurss juba iseenesest tõstab Eesti Panga mainet.

Eeskujuks ka teistele. Skandaalideta valimised on omamoodi tunnustus Eesti Panga nõukogule. Nõukogu asus pangale uut presidenti otsima piisava varuga ehk vähemalt aasta enne seda, kui praeguse presidendi Andres Lipstoki ametiaeg saab ümber.

Seda eeskuju tasub järgida ka teiste oluliste tippametnike määramisel. Nii võetakse maha spekulatsioonid, mis paratamatult hakkavad selliste ametivahetuste puhul ringlema.

Eesti Panka on kritiseeritud, et tegemist on mõnusat elu nautiva seltskonnaga, kes istuvad kuskil eebenipuust tornis ja aeg-ajalt viibutavad pööbli suunas näppu. Midagi nendest aga ei sõltu ja avalikkus ei paneks tähelegi, kui ühel hommikul ärgates meil Eesti Panka enam ei oleks.

Jaan Männik on Eesti Panga nõukogu juhtides üritanud seda eelarvamust murda ja toonitanud järjekindlalt, et keskpank peab olema senisest avatum. Vähemalt Eesti Pangale uue presidendi valimine on toimunud avatult ning keskpank on olnud ise huvitatud, et kandidaadid saaksid meedias sõna ning Eesti Pank oleks pidevalt pildil.

Minu arvates on keskpanga presidendi valimiste suurimaks võitjaks nõukogu esimees Jaan Männik. Võimalik, et Männiku jäärapäisus ja sihikindlus on valmistanud tema nõukogu esimehe ametisse määranud poliitikutele pettumuse ja praegu teeksid nad teistsuguse otsuse, kuid keskpangale on Männiku tegevus tulnud kasuks.