Mis toimub ravimifirmade suletud uste taga?

Sel nädalal ilmus raamat “Korrumpeerunud meditsiin. Arstid ravimikontsenride käsilastena” eesti keeles. Raamatu autoriks on Austria ajakirjanik Hans Weiss.Selle raamatu iseloomustamiseks on öeldud, et kunagi varem pole nii avalikult nimesid nimetatud: Weiss dokumenteerib rohkete üksikasjadega ravimitööstuse varjatud mõju poliitikale, teadusasutustele ja meditsiinilisele ravile.Raamatu eesti keeles kirjastamise idee tekkis Äripäeval eelmisel kevadel, kui kirjutasime Eesti arstide ja ravimifirmade läbipõimunud suhetest. Eestis on arstide ja ravimifirmade suhetele pööratud vähe tähelepanu, sest see on teema, millest arstid ja ravimifirmade esindajad ei soovi avalikult rääkida.Avaldame mõned väljavõtted peatükist „Farmaatsiarindel“, milles autor kirjeldab, kuidas tal õnnestus veeta päev koos ravimiesitlejaga, mida ta arste külastades nägi ja kuulis ning mis ravimiuuringute ja täienduskoolituste sildi all tegelikult toimub.

Ravimiesitleja tööpäev[---] Tahtsin saada vähemalt põgusagi ülevaate nende inimeste tööargipäevast, kellest oli Barcelona kongressil nii palju juttu olnud. Tahtsin teada, kuidas on lood ravimikontsernide „jalaväega“. Tänu ühe sõbra vahendamisele sain võimaluse üht ravimiesitlejat ühe päeva jooksul töö juures saata. Et tema eksistentsi mitte ohustada, jätan ta siinkohal lähemalt kirjeldamata. Nimetagem teda lihtsalt Alexanderiks.Kohtume Lõuna-Saksamaal ühe keskmise suurusega linna keskuses hotellis. Enne ühise külastusringi algust jutustab Alexander mulle hommikusöögi juures natuke oma elust. Ta otsustas ravimiesitlejaks hakata 2006. aasta sügisel, „kuna see töö on kriisikindel ja päeva saab ise planeerida. Ning pealekauba saab ilusa tööauto, mida tohib ka erasõitudeks kasutada“.Kuna ravimifirmad juba mõnda aega enam uusi ravimiesitlejaid tööle ei võta, kandideeris ta tööle suures renditööfirmas Pharmexx. Vestlustel rääkis ta seda, mida kuulda taheti: et ta oskab hästi kuulata ja küsimusi esitada, on avala ja uudishimuliku loomusega ja nii edasi: „Tavaline blablablaa.“

Kulukad müügiesindajadAlexanderi naeru seguneb ivake põlgust. Jah muidugi, loomulikult on ta hea müüja, see elukutse on talle lapsest peale meeldinud. Üks Pharmexxi töölevõtja oli temalt nõudnud, et Alexander talle pliiatsi müüks. – „Täielik nõmedus!“ – Hakkama ta igatahes sai ning on nüüd, pärast kuut nädalat tuupimist ja testide sooritamist koos ligikaudu 160 ülejäänud väljavalituga Briti kontserni GlaxoSmithKline esindajana tööl. Kahjuks lõppevat see tööots juba oktoobris. Ja mis edasi? – „Ma loodan, et Pharmexx mulle uue töö leiab või Glaxo mind ehk püsivale tööle üle võtab.“ – Kui ei, peab ta uuesti tööd otsima hakkama.Selliste lisaesindajate rühmade kasutamine on ravimifirmade jaoks kulukas investeering. Üks Eyeforpharma uurimus aastast 2004 jõudis tulemusele, et üks ravimiesitleja läheb firmale aastas koos palga, reisikulude ja tehnilise varustusega maksma ligikaudu 120 000 eurot. Glaxo kümneks kuuks renditud esitlejatemeeskond maksis niisiis laias laastus 16 miljonit eurot. See on suur raha – aga nähtavasti tasub ennast ära.Alexander jutustab, et Berliinis, Münchenis ja Dresdenis toimunud koolitustel oli keskendutud ainult kahele medikamendile: nimelt diabeediravimile Avandamet ja astmaravimile Viani. Talle oli selgeks tehtud: „Iga visiidi eesmärk on väljakirjutamine.“

Ilma tausta näidistete oled õhkKuigi Alexander on arste külastanud alles mõni kuu, jääb mulje, et ta illusioonid on kadunud: „Ausalt öeldes oli mul sellest tööst küll pisut teistsugune ettekujutus – näiteks, et arstidega tuleb pidada ka erialaseid vestlusi. Aga see ei huvita neid põrmugi. Kõige tähtsamad on alati tasuta näidised. Ilma nendeta oled sa õhk!“Alexanderi päevanorm on külastada üheksat arsti. Tema reisipiirkonda jääb umbes 150 sise- ja üldarsti. See tähendab, et umbes iga kolme nädala tagant tuleb alustada uut ringi. Alexander demonstreerib mulle Pharmexxi andmebaasi, mis on ta sülearvutisse installeeritud. Selle kaudu on tal juurdepääs kõikidele visiitideks vajalikele andmetele, nagu näiteks tema piirkonna käibe näitajad ja müüdud ühikute arv üksikute medikamentide ja kuude lõikes. Peale selle loomulikult ka arstid.

Arsti on jagatud kolme gruppi:1. kategooria arstid – kokku umbes 70. Nemad on kõige tähtsamad, nendega tuleb tegeleda kõige intensiivsemalt.2. kategooria arstid – samuti umbes 70. Nemad pole päriselt sama tähtsad kui esimene grupp.3. kategooria arstid – umbes 150. Soovi korral võib ta ka nemad külastusringidesse võtta, aga võib ka lihtsalt kõrvale jätta.Lisaks sellele on piirkonnas veel 130 arsti, keda külastusnimekirjas ei ole. Need arstid firmat ei huvita.Küsin Alexanderilt, mida ta arste külastades portfelli pakib. „Sülearvuti, mõned Avandameti ja Viani tasuta näidised, Viani logoga pastakad, reklaamprospektid, ei midagi erilist. Auto pagasiruumis on mul veel mõned tagavaraks.“ Oleme hommikusöögi lõpetanud ja suundume ta tööauto juurde. Tee peal jutustab Alexander: „Viani meeldib kõigile arstidele, see ravim on astmahoogude ennetamiseks. Pagana kallis – üks pakend üle 50 euro!“Minu küsimuse peale, kas on tõsi, et aastas on lubatud ühele arstile ainult kaks tasuta näidist anda, noogutab Alexander: „Jah, see on tõsi.“ Seejärel aga lisab ta: „Ja täpselt see ongi probleem. Ilma tasuta näidiseta ei jõua sa üldse arstini välja. Ta lihtsalt ei võta sind vastu. Kuidas see peaks töötama, kui ma pean arsti aastas kümme kuni kaksteist korda külastama, aga tohin anda ainult kaks tasuta näidist?“Ta raputab pead. Pharmexxi renditöötajana on ta kehvemas olukorras kui Glaxo oma esindajad, kellel olevat tasuta näidiseid jalaga segada. Üks neist oli Alexanderile heast südamest kaks kastitäit loovutanud, et ta paremini ots otsaga kokku tuleks. Kui palju ravimipakendeid ta tegelikult arstile kingib, kas kaks, viis või kümme, ei saavat niikuinii keegi kontrollida. Kõige hullemad olevat mõned geneeriliste ravimite firmad, kirub Alexander: „Need kingivad oma näidiseid kottide kaupa!“

Arst: ma olen ostetav? Mida te mulle pakute?Edasi jutustab ta veel ühest teiste ravimiesitlejate eelisest: nende käsutuses on 300 euro suurune igakuine eelarve arstide restorani kutsumiseks. Tõenäoliselt on olemas veel hoopis teises suurusjärgus pakkumisi. Alexanderi oli pahviks löönud, kui üks arst teda kohe esimesel visiidil tervitas sõnadega: „Ma olen ostetav! Mida te mulle pakute?“Nii otseselt kõnetatavat teda aga harva. Enamasti väljendavad arstid oma soove ümbernurga. Kui arst näiteks kohe pärast tervituste vahetamist pikalt ja laialt ühest uuest huvitavast teatrietendusest juttu teeb, kisub kõik paratamatult sinnapoole, et müügiesindaja lõpuks ometi esitaks lunastava küsimuse: „Kas tohiksin teile sellele etendusele piletid muretseda?“ Alexander on selle töö peal küll alles uus, kuid tal olevat juba nii üht kui teist ette tulnud. Tõenäoliselt käivad teised firmad tõepoolest selliseid preemiaid välja – sest kuidas arstid muidu selliste soovidega lagedale tuleksid?Juba siis, kui mina Bayeri ravimiesitlejana töötasin, olid väikesed kingitused ja meelehea kogu sektoris levinud – niisiis pole vahepeal midagi muutunud. Paistab, et tänapäeva rangemad seadused ja eeskirjad pole kuigivõrd tulemuslikud.

Arstidest ja tasuta näidistestAsume Alexanderiga lõpuks teele. Minu kaasavõtmine ei valmista talle peavalu, sest see ei ärata tähelepanu. Lõppude lõpuks saatvat teda visiitidel mõnikord ka ta ülemus – kontrolli mõttes. Esimeses praksises, mida me külastame, on kohal ainult arstiabiline, kes ütleb, et ta tööandja on grippi haigestunud. Ei, ta ei tea, kui kauaks praksis suletuks jääb.Järgmine arstipraksis asub rahvarohkes, paljude kauplustega linnaosas. See paikneb uusehituse esimesel korrusel, kus asuvad veel kahe arsti praksised. „See arst on tähtis, tal on palju patsiente ja see toob palju käivet,“ selgitab Alexander, lisades: „Sellepärast pole tal ka kunagi aega. Veame kihla, et ta pühendab meile kõige rohkem kümme sekundit?“Juba enne välisuksel uksekella helistamist on Alexander ennast varustanud Viani näidispakendiga ja visiitkaardiga, mida hoiab käes. Sel moel relvastatuna siseneme avarasse vastuvõturuumi. Siin on kõik uus, ruum on maitsekalt sisustatud täispuidust mööbliga. Tähelepanelik arstiabiline jälgib patsientide pidevat tulekut ja minekut. Alexander ulatab talle oma visiitkaardi. „Härra doktoril on palju tegemist, te peate võib-olla mõne minuti ootama,“ kõlab vastuseks.

Jääme piirde äärde seisma. Ühel lauakesel lebavad arvukad tasuta raviminäidised: Voltaren (Novartise reumaravim), Concor (Mercki südame-veresoonkonna ravim) ja Singulair (Dieckmanni astmaravim). Nähtavasti on siin enne meid juba mitu ravimiesitlejat käinud. Mõne minuti pärast ilmub arst – noor, päevitunud ja enesekindel. Ta astub Alexanderi juurde, ulatab põgusalt käe, haarab Viani näidise, ütleb: „Selle ma võtan! Jällenägemiseni!“, pöörab ringi ja kaob. Alexanderil oli parasjagu veel aega „Nägemist!“ pomiseda. Kui me mõni hetk hiljem jälle tänaval seisame, puhkeb Alexander naerma: „Noh, mis ma ütlesin: kümme sekundit! Mõned arstid ei anna isegi kätt. Nad kardavad gripinakkust saada.“

[---]Kell on pool üks ja Alexander on oma päevanormi täitnud: üksteist visiiti, mille käigus kohtusime vaid seitsme arstiga. Nendest seitsmest viskas üks meid ebaviisakalt uksest välja, neli leidsid ainult aega tasuta näidispakendi vastuvõtmiseks ning üksnes kahega õnnestus Alexanderil paar lauset vahetada. Kui troostitu töö! Nii oli see juba kakskümmend viis aastat tagasi, kui mina Bayerit esindades arsti juurest arsti juurde pendeldasin. Selles pole niisiis midagi muutunud.Ja milleks olid vajalikud need 1000 tundi, mis ma veetsin anatoomiat, farmakoloogiat ja kõikvõimalikke muid meditsiiniteemasid tuupides, et lõpuks farmaatsiareferendi diplom omandada? Nähtavasti on selle mõte üksnes avalikkuse ees tõsiseltvõetavuse mulje loomises.

Sageli ei leia korruptsioon aset mitte üksnes meditsiini kõrgematel korrustel, vaid nimelt eelkõige vundamendi tasandil, paljude praktiseerivate arstide puhul. Üle maailma on levinud korruptsiooni liik, mis leiab aset „teadustöö“ sildi all ning mille nimi on „ravimi mõju uuringud patsientidel“.Tegelikult on tegemist täiesti seadusliku turundusmeetmega, mille eesmärk on motiveerida võimalikult kiiresti võimalikult paljusid arste uut ravimit välja kirjutama. Kuidas see toimub? Ravimitööstuses laialt levinud viisil: vastutulelikele arstidele makstakse 50–1000 euro suurust honorari iga patsiendi eest, kellele nad uue medikamendi välja kirjutavad. Et asjale teaduslike uuringute väljanägemine anda, täidab arst lisaks küsimustiku. Sel moel võivad usinamad arstid peaaegu ilma vaevata aastas 20 000 – 30 000 eurot lisaks teenida. Haigekassa-arstide liidu hinnangul osaleb sedalaadi „uuringutes“ iga neljas haigekassa-arst. „Ravimi mõju jälgimise“ raames võib koguni ette tulla, et patsientidele kirjutatakse välja neile sobimatu või kahjulik ravim.'

Vahendustasu läbimüügi pealt Veel üks, paljude praktiseerivate arstide hulgas levinud korruptsiooni liik on „vahendustasu läbimüügilt“. Äraseletatult tähendab see, et sõltuvalt väljakirjutatud medikamentide hinnast maksab ravimifirma arstile vahendustasu. Mida kõrgem on läbimüük, seda rohkem raha saab arst. Ravimifirma Wolff näiteks tavatses varasemal ajal vahendustasudeks maksta 5–10 protsenti läbimüügist. Käivet kontrollitakse arsti arvutisse installeeritud tarkvaraga, mille ravimifirma annab arsti käsutusse tasuta. Vastupidiselt ravimi mõju jälgimisele on vahendustasu läbimüügi pealt seadusega keelatud, kuid kus pole kaebajat, pole ka kohtunikku.Hinnasoodustuse lepingute sisseviimisega, mida 2006. aastast saadik sõlmitakse otse haigekassade ja ravimifirmade vahel, on vahendustasud tähtsuse minetanud. Selle lõpetas ka firma Wolff, kes veel 2004. aastal Saksamaal rohkem kui kolmesajale arstile vahendustasu maksis.

Ravimitööstuse täienduskoolitusedMeie külastusringil oli Alexander ühele naisarstile pakkunud osavõttu täienduskoolitusest koos õhtusöögiga – arst oli ära öelnud. Hiljem näitas Alexander mulle EuMeComi, ühe GlaxoSmithKline’i gruppi kuuluva ettevõtte brošüüri, milles pakuti ulatuslikku „kohalviibimisega ja veebipõhiste enesetäiendusürituste“ programmi. Nende abil on igal arstil võimalik välja teenida 250 seadusega ettenähtud jätkukoolituse punkti. Neid punkte tähistatakse rahvusvaheliselt lühendiga CME (Continual Medical Education, meditsiiniline täiendkoolitus).Kui uskuda ravimitööstuse ametlikke teadaandeid, on arstide täiendkoolitus – ka siis, kui seda rahastavad ravimitootjad – majanduslikest huvidest absoluutselt sõltumatu. Nii näiteks selgitas GlaxoSmithKline’i pressiesindaja 2008. aasta mais ajalehele Financial Times: „Täienduskoolitused on eranditult meditsiinilise motivatsiooniga. Konkreetse toote reklaami oleks nendest asjatu otsida.“

Uurimus „Analysis of ROI for Pharmaceutical Promotion“ („ARPP-analysis“, ravimitööstuse reklaamimeetmete tulususe analüüs) aastast 2002 tõestab seevastu, et ravimitööstus rahastab täienduskoolituse üritusi nii massiivselt tõenäoliselt seetõttu, et need toovad sisse palju raha . Kokku 392 medikamendi läbimüügi näitajate ning turundus- ja reklaamikulutuste analüüsimise alusel aastatel 1995–2000 ilmnes järgmine tõsiasi: iga ravimikontsernide „meditsiinilisse täiendõppesse“ investeeritud euro toob kaasa käibe tõusu 11,70 eurot. See tasub end ära. Nimetatud uurimust toetasid muide kontsernid Bayer, Novartis, GlaxoSmithKline ja Wyeth.

Kes on raamatu kirjutanud Hans Weiss?Raamatu autor Hans Weiss on sündinud 1950. aastal Austrias Hittisaus, õppinud psühholoogiat ja meditsiinisotsioloogiat Innsbruckis, Viinis, Cambridge’is ja Londonis ning on elukutselt vabakutseline ajakirjanik Viinis. Kirjutanud reportaaže ja artikleid nädalalehtedele Stern, Spiegel, ZEIT ja Austria Televisioonile (ORF). Võitnud mitu ajakirjanduspreemiat, sealhulgas Bruno Kreisky nimeline auhind poliitilisele raamatule (2004). Avaldanud autori või kaasautorina üle tosina raamatu kogutiraažiga 5 miljonit eksemplari ning arvukaid tõlkeid.

Autor: 1706-aripaev