Eestis valitseb sügav ideede, mitte raha puudus

Äripäeva hinnangul on arutelu laenu üle oluline, sest päästab valla mõttekrambist. Tänasest kaaneloost joonistub selgelt välja, et Eestis pole niivõrd puudus rahast, vaid ideest ja eesmärgist – mis suunas Eestit arendada, kuhu ja milleks investeerida. Laenuvõtmise täielik välistamine on tekitanud mõttekrambi, mistõttu ka arutelu võimalike arenguideede üle lihtsalt ei toimu.

Laenuvõtmine üksinda on kahtlemata mõttetu. Kuid sellist ettepanekut keegi ei teegi. Pigem peaks laenuvõtmine olema laual ühe võimalusena, kuidas Eesti elu parandada – kiirendada majandusarengut, leida ja lahendada n-ö valupunktid. Laenu arvel investeerimise eelduseks peab olema, et tulevikus kasvaks sellega kas tulud või langeks kulud. Probleem on aga olemuselt sügavam – meil puudub eesmärk, idee, kuhu ja milleks investeerida kas laenuga või laenuta. Kohati utoopilised ideed Tiigrihüppest, internetiühenduse põhiseaduslikuks õiguseks kuulutamisest ja teised, mis tekitaks ühiskonnas elevust ja tooks kasu, on areenilt kadunud. Valitseb ideede vaikus.

Eesti (poliitiline) eliit tegeleb igapäevatoimetustega. Et jääda püsima, eriti hea, kui võimule. Laiemat ühiskondlikku debatti ei soosita, pigem summutatakse see võimalikult sügavale kas loosungiga (viie rikkama hulka) või dogmaga (raha ei ole). Nii on valitsemine lihtsam ja mugavam. Puudus on ka eestvedajatest, visionääridest, kes sõnastaksid eesmärgid ning pakuksid need aruteluks välja.

Võib vastu väita, et meil on mitu mõttekoda, mis teemat uurivad ja arutavad. Kuid see on liiga tihti petlik kattevari. Sest arvukad analüüsid, millest võiks vastuseid saada, tõstetakse pärast valmimisi silma alt ära. Ka ei paku nad alati lahendusi. Näiteks Arengufondi eestvedamisel kaardistati mullu Eesti Kasvuvisioon 2018 raames 8 valdkonda, mis peab läbi tegema poliitikaülesed muutused, et tagada võimalused ühiskonna arenguks. Palju aega ja raha kulutanud projekti üldsõnalistest soovitustest küsimustele vastuseid ei saa.

Võib ju ka väita, et meil on eesmärk – jõuda viie rikkama hulka. Kahjuks on tegu tüüpilise tühipalja loosungiga. Pole selge, mida see tähendab ega kuidas seda saavutatakse. Näibki, et Eesti on keskendunud loosungitele – madalad maksud, madal riigivõlg, edukas IT riik jne. Kuid sellega rööbiti ajab juuri mõttelaiskus ning ei vaadata nende loosungite taha – mida nad sisuliselt tähendavad, mida kaasa toovad ja kuidas neid saavutada.

Arutelu saab tappa väitega, et laenuvõtmine on halb – vaadake Kreekat või Portugali. Kuid seegi on sisult nõrk argument. Kui kasutada sama dogmaatilist lähenemist võiks eeskujuks tuua hoopis edukad Põhjamaad või Euroopa majandusmootori Saksamaa. Küsimus ei ole laenamises, vaid investeerimises – lihtsustatult on Kreeka ja Portugal laenatud raha ära tarbinud, selmet seda investeerida.

Ei pea rahulduma olukorraga, kus lepime igale algatusele vee peale tõmbamisega. Vastupidi – peaksime vähemalt unistama edust ja oma Marshalli plaanist. Äripäev kutsub üles algatama mõttetalguid, leidmaks ja seadmaks eesmärgid, kuhu investeerida.