Levinumad keelevead

"Kui teksti koostaja ei saa aga aega teksti teistki korda läbi lugeda ega anna seda ka keeletoimetajale üle vaadata, jääb see lihvimata. Selle väärtus on väike, see ei ärata huvi ega torka millegi poolest silma, kadudes teiste omasuguste sekka. See ununeb enne, kui see jõutakse läbigi lugeda. Mis kasu on siis aga üldse kirjutamisest?” küsib Mäekivi.

Missugused on firmatekstides levinumad keelevead?

a) E-kirja alustades pannakse tere taha koma, lõpetades sõna tervitades taha jälle koma, ent kummaski kohas pole see meie reeglite järgi ette nähtud (tere puhul ainult siis, kui järgneb see, kelle poole pöördutakse).

b) Vigu on kriipsudega - sageli on mõttekriips seal, kus peaks olema sidekriips, veel sagedasem on olukord, kus kriips on jäänud liiga lühikeseks - eriti tihti kohtab seda vahemike puhul.

c) Suur ja väike algustäht teeb vahel kirjutajatele muret - näiteks aetakse segi nimed ja nimetused, vahel kirjutatakse kuude nimed suure esitähega, ka õnne või pühi soovides kasutatakse ebakorrektset esisuurtähte.

d) Numbrite kirjutamisele tuleks sageli rohkem tähelepanu pöörata. Mõnikord on tühikuid puudu, mõnikord üle, mõnikord on koma asemel punkt või arv ühel real ja ühik teisel.

e) Kirjutajal tasub hoolikalt üle vaadata lühendite vormistus ja käänamine, sest mõnikord võib mõni asi olla meelest läinud.

d) Tsitaatsõnade kasutamisel unustatakse need panna kaldkirja, teinekord jääb ka kääne ülakomaga vormistamata.

e) On tekste, kus liigsed tühikud on jäänud kustutamata. Mõnikord tehakse tabelid tabulaatoriklahviga või lüüakse iga rea lõpus reavahetusklahvi "Enter". Sellised vormistusvead ei sobi korrektsesse teksti.

f) Kõige koledamad vead on lohakusvead - kui sõnast on tähti puudu või lausest sõnu puudu (või üle), õigekirjakorrektorit pole kasutatud, mõni jutumärk on ununenud jne.

a) Mõne teksti autorit tabab vahel võõrsõnalembus (konstruktiivne, globaalne, innovatiivne). Ent kui meil on olemas sama tähendusega omasõna, siis pole vajadust võõrsõnu kasutada, sest need muudavad teksti keeruliseks.

b) Peale võõrsõnade levivad toortõlkelised sõnad (lähenemisviis, panus, ambitsioonikas), mis tulevad meile teise keele mõjul ja mille järele pole meil vajadust, sest mõni olemasoleva sõna kannan tähenduse palju paremini välja.

c) Levivad moesõnad, mis kipuvad ära leierduma (väljakutse, oluliselt, täna). Kui üht sõna kasutada igal pool ning igaühe suus ja sules, siis kaotab ta oma teravuse ja muutub lamedaks.

3) Lauseehitus

a) Silma torkab ebasoovitatavate tagasõnade levik. Näiteks sõna osas kasutatakse nii massiliselt, et tal ei olegi enam oma põhitähendusest midagi alles jäänud. Samuti levib võõrmõjuline läbi eessõnana.

b) Häiriv on ainsuslike sõnade panek mitmusse seal, kus eesti keeles mingit vajadust mitmuse järele ei ole. Eriti levib see sõnades, mis on inglise keeles mitmuses, nt areng, maht, innovatsioon, tarkvara jne.

c) Sageli kasutatakse tegusõnadega valesid käändeid. Näiteks öeldakse, et miski sarnaneb millelegi, aga peab sarnanema millegagi. kõige enam levibki alaleütlev kääne seal, kus ei peaks. Teine häiriv kääne on saav: sageli alustakse lauset viisil firma eesmärgiks on ..., kuigi võiks öelda firma eesmärk on...

d) Ununenud on, millal on miski kõrge ja millal suur. Näiteks arvud, hulgad, risk, lisandväärtus ja maht suurenevad/vähenevad, mitte ei tõuse/lange.

e) Liiga palju pruugitakse lt-liitelisi määrsõnu (üheaegselt, koheselt, igapäevaselt). Nende asemel võiks eelistada loomulikku lihtsat keelt.

4) Tekst

a) Vahel jääb silma liiga keeruliste lausete moodustamine. Seda võiks vältida, sest lugejal kaob muidu huvi.

b) Mõnikord on laused liiga pikad. Olgu parem lühemad ja selgemad.

c) Häiriv on, kui mitu lõiku või vahel isegi lauset algab sama konstruktsiooniga. Teksti tuleks mitmekesistada, huvitavaks muuta, see peab lugejat paeluma, lugema panema. Korduv üheülbalisus vähendab teksti väärtust.

d) Tekst tikub jääma ebaühtlaseks - autor on unustanud, mis terminit ta algul kasutas, ja läheb poole teksti pealt üle teisele terminile. Väga sageli esineb ebaühtlust õigekirjas - sama lühend on kord punktiga, kord punktita, kord on lühendi käänamisel sidekriips, kord mitte, kord on nimetus suure algustähega, kord väikesega, kord jutumärk ühtepidi, kord teistpidi jne.

e) Tõlketekstide puhul jääb teinekord kahe silma vahele ka kultuuriruum. Tõlkija peaks alati meeles pidama, kuhu ta teksti toob.

Autor: Kristi Malmberg, Ave Lepik