2. oktoober 2012 kell 21:00

Arstide kestev streik, kohatu ettevõtmine

Nii mõnelegi tundub arstide streik  kohatu ettevõtmisena, mis mõjub musta plekina ilusatele sügisilmadele.

Toetudes Hip­pokratese vandele, tõotab ka iga Eesti arst oma au ja südametunnistuse nimel,  et pühendub arstitöös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Me ei pruugi mõista, kuidas saab jätta tuhanded haiged abita. Nõuda sellisel viisil kõrgemat palka kahjustab arstide mainet avalikkuse silmis ja tekitab nõutuse haigetes, kelle võimuses pole kuidagi arstide nõudmisi rahuldada.

Meedikud pole vabrikutöölised ega bussijuhid, kelle puhul streik on loomulik eneseväljendusviis.  Oleme harjunud vaatama arstidele kui vaimsele eliidile, kelle autoriteet maksab ka väljaspool erialast tegevust. Arsti ametiga käib kaasas eksklusiivne privileeg, ta võib iga kell poliitiku või riigiametniku uksest sisse tulla ja ta kindlasti kuulatakse vähemalt ära. Praegu tundub, et arstide eestvedajad on n-ö tabletid ja tavaravi kõrvale lükanud tormates muresid lahendama sae ja skalpelliga. Siiralt loodan, et enamik arste tunneb juhtunu pärast vähemalt südames piinlikkust. Igatahes on juhtunu kogu arstkonna väärikusest paraja tüki ära hammustanud.

Kui asi juba nii dramaatiliseks läks, oleks arstid võinud streigi asemel  hoopis loobuda “määramata ajaks” parlamendi ja valitsusliikmete ravimisest. Tähelepanu oleks olnud samaväärne ja avalikkus oleks seda solidaarselt tervitanud. Alanud arstide streik on üsna kurjakuulutav pretsedent. Erinevalt õpetajate ettevõtmisest kevadel on arstide tööseisak tegelik. Tuhandete inimeste ravi lükkub edasi. Teiseks ei mäleta, et Eestis oleksid varem streikinud elukutse esindajad, kelle sissetulek on riigi keskmisest 2–3 korda kõrgem.

Kas järgmisena võiks oodata näiteks tuletõrjujate ja politseinike streiki? Võiks ju samamoodi kustuda tuld vaid seal, kus ohvrid on põlevas majas ning sekkuda vaid mõrvadesse, jättes tavakuritegude puhul väljakutsed tähelepanuta. Veel hullem. Tegelikult tunneb ju rõhuv enamus palgasaajatest, et nende töötasu on ebaõiglaselt madal, ega saa välistada musta stsenaariumit, et arstide samm innustab streike laial rindel. Kreeka, Hispaania, Portugali näited on meil igatahes silme ees. Teame ka, mis on nende streikide hind riikide majandusele. Konflikti teine osapool on valitsus ja koalitsioon. Kas nad oleksid saanud streiki ära hoida? Kuidas kavatsevad Ansip, Ligi ja Pevkur asjast välja tulla?

Praeguste teadmiste taustal ei kiirustaks juhtunu põhjal valitsust hukka mõistma. Küllap ei uskunud nad kuni viimase hetkeni, et arstid tõesti reaalse streigini lähevad. Ultimatiivne 20%ne palgatõusu nõue arstide poolt jättis ka valitsusele vähe manööverdamisruumi. Samas oleks kogenud poliitiku kohustus olnud leida lahendus. Ansipi arrogantne hoiak vaevalt et kasuks tuli. Julgen spekuleerida, et näiteks Mart Laar või isegi Edgar Savisaar suutnuks sarnases olukorras streigi ära hoida. Mis edasi saab? Valitsus paistab võtvat jäika äraootavat positsiooni.

Ilmselt loodetakse, et avalikkuse surve sunnib arste streiki lõpetama, tulema tagasi läbirääkimiste laua taha ning leppima lubaduste ja kosmeetiliste järeleandmistega. See võib nii minna, aga ei pruugi. Arstid on läinud juba sedavõrd kaugele, et ka neil on raske teha sammu tagasi. Olukorra eskaleerudes on valitsusel võimalik arstide nõudmistele vastu tulla. Kujutan ette, kuidas Jürgen Ligil tõusevad selle kulutuse peale juuksed peas püsti.  Ühtlasi mõjuks see kutsungina kõigile ametiühingutele samal viisil palka juurde taotlema. Kolmas võimalus oleks Ansipil püüda jõuliselt streiki lämmatada. Näiteks võtma riigikogus vastu seaduse, mis arstide tööseisakus õigust piiraks sarnaselt eelmainitud politseinike ja päästjatega. Ilmselt ei lubaks EL sellel sündida.

Kui otsida arstide streigist ka positiivset märki, on selleks jõuline signaal, et Eestis on palgad tõesti madalad. Seda nii arstidel, õpetajatel ja kokkuvõttes kõigil palgasaajatel. Lisaks sellele, et madal palk riivab õiglustunnet, mõjub see ka laostavalt majandusele. Võimekad inimesed siirduvad mujale ja ettevõtlus Eesti siseturul kärbub. Olen nõus veteranettevõtja Ülo Pärnitsaga, kes möödunud nädalal Äripäeva konverentsil “Äriplaan 2013” rääkis: “Mul on viimasel ajal olnud südame peal see, et Eestis on palk 3–4 korda madalam kui Skandinaavias. See pole mitte 30%, see on kolossaalne vahe.” Ta lisas, et kui midagi jõuliselt ette ei võeta, kolgastub Eesti paratamatult, muutub tühiseks ja teisejärguliseks riigiks. Positiivne lahendus arstide streigile olekski, kui poliitiline eliit tõstaks madala palga probleemi jõuliselt kilbile. Arstid aga võiksid juba homme hakata taas haigeid ravima.

Hetkel kuum