Kuidas ESM elu ära rikkus ja EL NSV Liidu tagasi tõi

Sedasorti hüüatusi lipsab meediast läbi vaat et iga päev. Naiivsete retooriliste küsimuste esitajad saavad ajakirjanduses ruumi ka siis, kui neil emotsionaalsetele karjatustele ühtegi mõistuslikku argumenti lisada ei ole. Inimestele, kes eluga ja eriti riigiga rahul ei ole, niisugused kätsatused meeldivad. Nad ei saa ju millestki aru, need, kes otsustavad!

Vint peale. “Rahvas” võib endale ju selliseid paralleele lubada, sest ei pea oma arvamusi põhjendama. Kreeklased võivad meeleavaldusel natsimundrisse rüütatud Angela Merkeli plakatiga vehkida, palju kulub, selle asja nimi on arvamusvabadus. Kui aga ajakirjanik plaanib Merkelit ja natsismi leheveergudel ühte lausesse mahutada, peab ta enne hästi järele mõtlema ja veenduma, et tal üldse on midagi öelda.

Millegi kõrvutamine näilise sarnasuse alusel on tõhus viis arvamisele värvi lisada, ainult et vahel võib “vindi pealekeeramine” tähelepanu asjalt endalt kõrvale viia. Kui seda võtet kasutab isik, kes argumenteerida oskab, mõjub see kohatult. Euroopa Liidu toetuste jagamise ja kasutamise süsteemi kritiseerinud Indrek Neivelt tarvitas hiljaaegu väljendust: “Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. Isegi kunagised ENSV plaanikomitee otsused tunduvad selle kõrval suhteliselt mõistlikud.” Et väljaanne “Lollidemaa” pealkirja pani, räägib rohkem küll toimetaja hinnangust oma lugejatele, ent siiski ei tee ELi ja NSVLi kulunud võrdluse ekspluateerimine Neivelti masti argumenteerijale au.