Reformierakonna jokk võib osutuda Pyrrhose võiduks

Süüdistuseni mittejõudmine ei tähenda aga Äripäeva hinnangul kahtluse kõrvaldamist või kadumist. Kriminaalasja lõpetamine ei tähenda nimelt, et tõendatud oleks vastupidine – et Reformierakonna rahastamisega on kõik korras ja et Silver Meikar valetas, kui avaldas 22. mai Postimehes, et on annetanud erakonna kassasse raha, mis ei ole tema oma ja mille päritolu ta ei teadnud.

Eetiline hukkamõist võimendub. Justiitsminister Kristen Michal ja teised suvel kriminaalasjas kahtlustuse saanud võivad ennast juriidilises mõttes ju puhasteks poisteks pidada, kuid eetilist hukkamõistu see pigem võimendab, mitte ei välista.

Olukorras, kus tõendid ei olnud seaduse silmis piisavad ja sõelale jäi lõpuks vaid sõna sõna vastu, ei saa ei Michal ega teised rahastamisskandaali osalised nüüd ega edaspidi eeldada, et nende sõna peetakse usaldusväärseks. Tõsi, seda ei saa eeldada ka Meikar.

Klassikaline jokk. Kriminaalasja lõpetamisega tekkinud klassikaline jokk-olukord ühe põletavama ühiskondliku teema – erakondade rahastamise aususe – usu küsimuseks. Sellise juriidilise lahenduse korral ei saa rääkida võitjatest, on ainult kaotajad.

Väliselt võib ju paista, et tegemist on Reformierakonna võiduga. Ent avaramas vaates ei seisnud kõnealuses kaasuses vastamisi  mitte Silver Meikar ja Reformierakond, vaid Reformierakond ja lai avalikkus, valitsuse juhtpartei ja ühiskond.

Erakondade rahastamise läbipaistvus on nimelt demokraatliku riigi põhilisi alustalasid, ilma milleta ei saa püsida usk oma riiki, usaldus riigi vastu. Praegu tuleb nentida, et õigussüsteem ütles selle usalduse tagamisel üles. Ja kuna erakondade rahastamise puhtuse teema on lähedalt puudutanud ka teisi erakondi, jagavad koos Reformierakonnaga kaotusemaigulist võitu ka teised parteid.

Kaudne tunnistus. Peaminister Ansipi tõendus, et Meikar valetab, jahmatas avalikkust ilmselt rohkem kui Meikari ülestunnistus. Kuna “eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud”, polevat Michal saanud varjatud annetuses kokku leppida telefoni teel.

Samas on Reformierakond nimelt Andrus Ansipi isikus kaudselt ometi tunnistanud, et Meikar ei valetanud. Ansip avaldas nimelt soovi, et erakondade rahastamises seadustataks tegelik olukord, st lubada ka juriidilistel isikutel annetusi teha.

Eilse võiduga kaotas Reformierakond veel ühe – võimalik, et otsustava – osa avalikkuse usust, et erakondade rahastamise ebapuhtuse küsimuses on võimalik uurimisorganite abiga selgust saada. Kuna erakondade enesepuhastustahet siiamaani kuskilt ei paista, laename resümee parafraasi kujul NO99-lt: “Reformierakonna juhatuse koosolekust: “Okei, elasime üle, nad ei leidnud s....gi. Okei, saime isegi punkte juurde.””

Tõepoolest, viimatine TNS Emori uuring mõõtis Reformierakonna toetuseks 33 protsenti, augustis aga toetas oravaparteid lausa 39% küsitletuid.