Ärme söö pangaliidu suppi nii kuumalt, kui keedetakse

Rahvatarkus ütleb, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Enne kui uus organ tööle hakkab, tuleb kõik kerkivad küsimused selgeks vaielda. Eurotsooni käivitamisel taheti mahapandud tähtaegadest kramplikult kinni pidada ja nii keeratigi käkk kokku. Nii võeti osa liikmeid vastu, kuigi nad polnud veel täitnud Maastrichti kriteeriume, ja Kreekal lubati aasta hiljem liituda, kontrollimata tema esitatud andmete paikapidavust. Kõige kurvem, et euro­tsooni ülesehituse puudujääkidele vaadati läbi sõrmede. Mäletan üht konverentsi vahetult enne europiirkonna käivitamist, kus üks Euroopa rahandusinstituudi (EKP eelkäija) juhtivtöötaja pidas väga kriitilise ettekande eurotsoonist ning järeldas, et see ei saa olla jätkusuutlik. Kuluaarides arutati, et ei tea, kas ta on homseks lahti lastud. Poliitikud pigistasid teadlase hoiatuste suhtes aga ikkagi silma kinni.

Euroopa Keskpanka luues keskenduti vaid rahapoliitilistele eesmärkidele. Kuid rahvusriikide keskpankadel on ka teine oluline ülesanne: pangasüsteemi juhtimine. Küllap loodeti selle peale, et Baselis asuv Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS), mis asutati 1930. aastal, suudab riikidevahelise panganduse koordineerimise ja riskide maandamisega toime tulla. Kahjuks näitas Euroopa finantskriis, et hoolimata ühtsetest pangandusjärelevalve põhimõtetest ei suudeta panganduspankrotte ära hoida.Probleem seisneb selles, et pangad võtavad liiga suuri riske. Kui need end õigustavad, panevad pankade omanikud ja juhtkond suured dividendid ja boonused oma tasku, aga kui läbi kukuvad, siis jäävad kahjud maksumaksjate kanda. Kuni asi piirdus ainult oma riigi maksumaksjate koorimisega, leiti, et see on riigisisene probleem ja süsteemi pole vaja muuta. Aga praeguse kriisi omapära selles seisnebki, et kahjumid jäetakse ka teiste riikide maksumaksjate kanda. Näiteks Islandi pangandusmulli lõhkemise järel lubas Islandi riik küll välishoiustajate hoiusekindlustused hiljem kompenseerida ja lasi teiste riikide maksumaksjatel need välja maksta, aga hiljem on sellest keeldutud. Värskem näide on Hispaania, kus vajatakse ligi 60 miljardit eurot välisabi oma pankade kahjumite katteks.Seega tekib küsimus, kuidas selliste olukordade tekkimist ennetada. Euroopa ühtse pangandusjärelevalve loomine on loogiline lahendus. Seni üles kerkinud küsimustest kesksemad puudutavad selle organi volituste ulatust: kas ta hakkab kontrollima vaid europiirkonna riikides registreeritud panku või kõiki ELi panku. Laiem tegevustsoon on kindlasti eelistatud, kui jällegi Islandi näidet meenutada.

Lahendada tuleb ka rahvusriikide ja ühtse pangandusjärelevalve võimupiiride küsimus. Soome eelmise sajandi üheksakümnendate alguse panganduskriisi põhjuste uurimisel jõuti järeldusele, et üks põhjus oli  pangandusjärelevalve allumine rahandusministeeriumile. Pärast panganduskriisi see viga parandati ja inspektsioon toodi keskpanga juurde. Igal juhul on vajalik koostöö nii riigi sees finantssüsteemi juhtijate vahel kui ka riikidevaheline koostöö.Eesti Pank on osaline mitmes koostöökokkuleppes, näiteks koostööleping Eesti Panga, rahandusministeeriumi ja finantsinspektsiooni vahel. Lisaks on ka Rootsi ja Balti riikide keskpankade finantskriiside ohjeldamise kokkulepe ning koostöölepe piiriülese finantsstabiilsuse ja kriiside lahendamise kohta Balti riikide ja Põhjamaade pankade, vastavate ministeeriumide ja järelevalveasutuste vahel. Peame suutma vastata küsimusele, miks neist kokkulepetest enam ei piisa. Peale nende lepingute on ju veel olemas Baseli riskinormatiivid ja pankadele reitinguagentuuride antud riskireitingud, mis peaksid turuosalistele samuti abiks olema.Kindlasti vajab lahendamist rahastamisküsimus. Kui luuakse ühtne pangandusjärelevalve ilma rahakotita või selle hankimise võimaluseta, siis jääb tema hääl küll nõrgaks. Seega tuleb otsustada, kas pangaliit saaks ESMi raha käsutada või tuleks lisaks kehtestada veel näiteks üldine hoiusemaks, et koguda raha üleeuroopalisse hoiusekindlustuse fondi. Viimasele tegutsevad pangad kindlasti otsustavalt vastu.