Tallinna Sadama nõukogu esimees Seli istub neljal toolil

Eesti riigi üks süsteemseid vigu seisneb selles, et Montesquieu’ ja Locke’i sajanditevanused ideed võimude lahusest ei toimi piisaval määral. Tänapäevase demokraatia eeldus on võimude sisuline lahusus. Ilma võimude tegeliku lahususeta on pikaajaliselt elujõulist demokraatiat ja sellega lahutamatult seotud vaba ettevõtlust raske ette kujutada. Vormiliselt on võimutasandid ja -subjektid lahutatud, aga sisuliselt, näiteks isikute huvide tasandil erakondlike käsuliinide kaudu, paljudel juhtudel mitte. Paljud mäletavad, kuidas peaminister Andrus Ansip õpetas riigikogu kõnetoolist värsket rahvaesindajat Keit Pentust, kuidas riigikogulane ei tohi erakonnakaaslasest ministrit ebamugavate küsimustega tülitada.

Küsimus on põhimõtteline. Alljärgnev kirjeldab potentsiaalseid riske olukorras, kus võimutasandid ehk võimukandjate huvid ei ole lahutatud. Sadamas ei peagi mõjuvõimuga kauplema – aga on loodud eeldused, et mõjuvõimu saab realiseerida. Mil määral on poliitilise korruptsiooni riskid tegelikkuses realiseerunud, seda ma siin hinnata ei taha. Vastavaid tõsikindlaid andmeid mul ei ole.Siiski on alljärgneva induktiivse mõttekäigu eesmärk näidata mehhanisme, kuidas võimukandjate huvide mittelahusus taastoodab tänast poliitilist olukorda. Seega, olukord Tallinna Sadamas ei ole põhimõtteliselt õige. Küsimus ei ole üldse nõukogu esimehe isikus, kes on siin lihtsalt tuntud isikuna sobiv näide, vaid oluliselt laiem.Tallinna Sadam on riigile kuuluv äriühing ning ideaalis peaks selle nõukogu liikmete ainus huvi olema ettevõtte igapäevase juhtimise strateegiline suunamine riiklikest ehk üldistest pikaajalistest eesmärkidest lähtudes. Mis huvid paistavad nõukogu esimehe puhul veel silma?Esiteks, kauaaegne nõukogu esimees on pikajaline Reformierakonna poliitik. Viimasel ajal avalikest poliitilistest postidest eemale tõmbunud, kuid ikka mõjukas. Oma tegevuses sadamas peab ta silmas erakonna huve. Kaudne tunnistus selle kohta on aeg-ajalt avalikkusele näha olevIRLi ja Reformierakonna vastasseis nõukogus. Teiseks, nõukogu esimees on mastaapne ettevõtja. Põhitegevusvaldkond: kinnisvara  majandamine. Tallinna Sadam on Eesti suuremaid kinnisvaraomanikke ja on vähetõenäoline, et ettevõtja Neinar Seli ja nõukogu esimehe Neinar Seli kinnisvaraalased ärihuvid mõnikord ei põrku.Nüüd siis kolmas tool. Nõukogu esimees juhib sadama kodulehe andmetel sponsorluse komiteed, kus on abiks veel Veiko Tishler (IRL) ja Priit Paiste (Reformerakond). Kolmemeheline erakondlik sponsorluse komitee jagab aastas üle 300 000 euro EOK-le ning spordialaliitudele ja -projektidele. Sõltumatut järelevalvet rahajagamise üle ei saa eksisteerida, kuna Priit Paiste on samal ajal nõukogu auditikomitee esimees. 300 000 eurot on märkimisväärne võrreldes kultuurkapitali, EOKi ja teiste sarnaste eraldistega.Teadaolevalt on Neinar Seli ammugi sihiks võtnud EOKi presidendiks saamise, kus valimisotsuse teevad olümpiakomitee liikmed, sh spordialaliitude juhid ehk siis nende organisatsioonide juhid, kellele mees on juba aastaid suuremeelse sponsorina raha jaganud. Vanad jahimehed teavad, kuidas laskmisele minevaid metssigu enne kartulite ja muu paremaga söötmisaladel käima harjutatakse.Tegelikult on nõukogu esimehel ka neljas tool. Tallinna Sadama ärihuvide silmaspidaja positsioon. Ehk siis ideaalis ainuke.

Huvide konflikt. Muidugi on niisuguste olukordade lahendused sõnades lihtsad – et niivõrd erinevate huvidega inimesed ei saa sellistel tööpostidel olla. Küsimus ei ole üldse selles, et kas huvide konflikt realiseeritakse ja positsiooni kuritarvitatakse. Pole oluline, kas kaide ehitushanked või muud äriotsused on tehtud ausal viisil või mitte. Demokraatlikus riigis peaks nii ainuüksi tõenäoliste erinevate huvide puhul poliitiline kultuur välistama isikute niisugustele positsioonidele asumise, kus eksisteerib ainuüksi potentsiaalne huvide konflikt ja seega on loodud eeldused kuritarvitusteks. Kuidas niisugust poliitilist kultuuri saavutada, on muidugi iseasi.