Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas heaoluühiskond pärsib ettevõtlust?
Minu IKT vallas tegutsevatest Eesti tuttavatest on hinnanguliselt üheksa kümnest mõelnud oma ettevõtte loomisele. Küll aga ei saa ma sama väita oma Saksa kolleegide kohta, kes pigem paistavad muret tundvat, kas nende praegune töökoht ka kümne aasta pärast endiselt eksisteerib.
Ettevõtluse teemadel on mul viimase nelja Münchenis veedetud aasta jooksul õnnestunud rääkida ainult mõnel korral, ja sedagi ainult ettevõttes töötavate vabakutselistega.Viimane on Saksamaal levinud, küll aga on tegemist põhimõtteliselt palgatööga, lihtsalt leping töövõtjaga on teistsugune. Sisuliselt ei ole see ettevõtlus. Mis mind kõige enam imestama paneb on Saksa noorte vankumatu ja mõneti naiivne usk paremasse tulevikku.Usutakse, et sissetulekud kasvavad lineaarselt, sest nii on ju väiksemate kõikumistega pärast II maailmasõda olnud. Endiselt kehtib Saksamaal rusikareegel, et parem haridus tagab suurema palga. Keskmine Saksa noor ei kiirusta ja pigem investeerib tuleviku tarvis vundamendi ladumisse. Üldse kiputakse elama rohkem tulevikus kui tänases päevas. Säästetakse ja ei võeta riske. Et ettevõtlus toob kaasa ohte ja teadmatust tuleviku ees, otsustakse pigem kindla sissetuleku kasuks.Saksa keeles nimetatakse firma asutamist eksistentsi loomiseks – Existenzgründung. Mõiste sisaldab elustiili muutust, vastuse võtmist enda õlule ja iseendale peremeheks olemist. Firma käivitamine tähendab pikki päevi ja täielikku pühendumist, mis on paljudele lääneeurooplastele vastuvõetamatu. Rohkem väärtustakse lähedastega koos veedetud aega.