29. oktoober 2012 kell 21:00

Kuidas täita keerukaid soove

Ülikoolide ja ettevõtete koostöö peamiseks takistuseks on piiride tõmbamine, mille järgi koostöö peab olema reguleeritud rangel lepingulisel alusel ja lepingu täitmise ajal sisuline koostöö praktiliselt puudub. Edulood aga tekivad juhtudel, kus kõik osapooled teavad täpselt, mida on vajalik ühiselt saavutada, ning teevad kõik endast oleneva, et eesmärkideni jõuda. Mõlemalt poolt ollakse valmis pidevateks muudatusteks, kui ilmnevad uued asjaolud – kas töö enda tegemisel või väliskeskkonnas toimunud muutuste tõttu.

Sagedane praktika on järgmine. Lepingulised läbirääkimised on äärmiselt keerulised, vaieldakse sisuliselt iga punkti üle, eriti näiteks eelarve jaotuse ning töö tulemuste kuuluvuse üle. Loomulikult on leping peamine siduv dokument, kuid sageli jäävad lepingulistes läbirääkimistes tekkinud pinged kestma ka pikemaks ajaks. Lepingu kestmise ajal sisuliselt ei suhelda, sageli kinnitatakse ka vahearuandeid kirjavahetuse teel. Lõpuks, mõnikord ka hilinemisega, saabub ettevõtjale lõpp-aruanne, kus seisab: projekti eesmärgid saavutati, kahjuks aga midagi päris konkreetset veel järeldada ei saa ning vajalik on käivitada järgmine etapp, mis vajab kaks korda rohkem aega ja kolm korda rohkem raha.Vastupidise näitena olen ise ettevõtluspartneritega suutnud täita ka võimatuna näivaid soove. Päev enne pühi saan telefonikõne ülesandega, ning kui küsin tähtaega, on vastuseks “eile”. Lepingu allkirjastame alles hiljem, kui töö on sisuliselt juba tehtud, eesmärgid saavutatud. Kindlasti on võimatu, et kogu koostöö sellisena toimiks, kuid neil juhtumitel pole kumbki osapool pidanud pettuma, koostöö põhineb vastastikusel usaldusel. Olen osalenud lugematutel seminaridel, kus ülikoolide ja ettevõtete koostöö kohta tuuakse kas positiivseid või negatiivseid näiteid ja lõpuks korraldatakse vestlusring, kuidas olukorda parandada. Uuesti saadakse kokku järgmisel seminaril ja arutatakse sedasama teemat.Et koostöö aga tegelikkuses toimima hakkaks, on vajalik vastastikku üksteist mõista ja kokku leppida põhimõtetes, samuti kummutada eelarvamused. Ülikoolist vaadatuna on oluline, et ettevõtted mõistaksid – tänapäevase ülikooli toimimine on liigagi sarnane ettevõtte toimimisega.Kogu õppetöö põhineb riiklikul tellimusel, kogu teadus- ja arendustöö on projektipõhine. Eeldada, et riik on kinni maksnud teadus- ja arendustöö, mida ettevõttele vaja on, reeglina ei saa. Teiseks, ülikoolid on viimasel ajal tugevasti muutunud. Nii Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakonna eksperdid kui ka näiteks TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse töötajad on valmis igati kaasa aitama, et ettevõtted tõepoolest saaksid täpselt seda, mida vajavad. Minevikus esinenud probleemidele võib legendina viidata, kuid saab ka teistmoodi.Kolmandaks, ülikooli võib tsentraalselt juhtida, kuid iga uurimisgrupi juht vastutab eelkõige ise oma projektide eest. Samas soovitaksin suuremahuliste projektide puhul kaasata ka arendusprorektori, kelle üks põhiülesanne on tagada ettevõtete rahulolu koostööst ülikooliga.Tartu Ülikool läheneb nüüd ettevõtlussuhetele ka laiemalt – meile on tähtis, et meie lõpetajad saaksid ettevõtetesse tööle, et juba tudengina oleksid õppetöö ja ettevõtete huvid seostatud, et ettevõtlikud tudengid saaksid oma võimeid juba tudengipäevil ideelaboris rakendada.

Omaette käsitlust vajab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse roll. Juba palju aastaid läheb ettevõtetega suheldes jutt kiiresti sellele, kuidas üheskoos saada EASist toetust. Toetusi on ka heldelt jagatud, samas finantsaruandlus on riiulitel meetritepikkune ning tõestamisele, et kõik kulud on korrektselt tehtud, kulub meeletu energia. Lisaks ei võimalda suurem osa toetusskeemidest katta projektide raames paratamatult tekkivaid ruumide kütte, valgustuse, IT-ühenduse jne kulusid. Projektide koostamine ja hindamine aga võib võtta aja, kui idee uudsus hakkab juba vähenema, samuti on keerukas projekti muuta.Kui me lahutame EASi finantseeritud projekti kogumaksumusest riskid idee uudsuse kadumise ja projekti käigu paindliku muutmise kohta, samuti projekti ettevalmistamise, aruandluse kulud ning riski, et projekti ei finantseerita, siis tõdeme – arvestades, kui palju vahendeid ettevõte peab niikuinii suunama projekti omafinantseeringusse –, et oleksime sageli ainuüksi selle omafinantseeringu summa eest saanud palju edukamalt koostööd teha. Lisaks on hulgaliselt juhtumeid, kus raha lõppemise tõttu on projekti valmimise ajaks toetusskeem hoopis suletud.Arvan, et ettevõtted, ülikoolid, majandusministeerium ning EAS peaksid tõsiselt ja sisuliselt arutama, missuguse koostöö toetamiseks ja missugustel tingimustel on otstarbekas ülisuurt bürokraatiat nõudvaid struktuurifondide vahendeid suunata ning missugustesse mitte.

Hetkel kuum