Tuuleenergia arendamise lõpp nörritab investoreid

See on põhjus, miks tuulikud pääsevad avatud elektriturul esimestena börsile, kus hind kujuneb muutuvkulude baasil. Ehk sel ajal, kui fossiilsete kütustega elektrijaamad alles oma kütuse-, jäätme- ning saastetasusid kokku löövad, on hüdro- ja tuuleelektrijaamad oma elektri ammu maha müünud. Tõenäoliselt just murest, et taastuvenergia on põlevkivijaamadele kannale astunud, on valitsus otsustatud vastutuult minna.

Valitsus tõmbab pidurit. Esimeste tuulikute püstitamise ajal lasti meil suurenergeetika kõrval liivakastis mängida. Elering küll ütles, et ega neid tuulikuid võrku palju ühendada saa, kuni nende endi tellitud rahvusvaheline analüüs vastupidist tõendas. Elektriarvetel eraldi kajastatav taastuvenergia tasu on üldsusele jätnud rohelisest energiast kalli elektri mulje. Tänavu tegi Eesti Taastuv­energia Koda koos Eesti Keskkonnaühenduste Kojaga analüüsi, millest aga selgus, et kui Eesti läheks täielikult üle taastuvenergiale, oleks elektrienergia tootmise kulu 2030. aastal 19% ja 2050. aastal 31% võrra väiksem võrreldes põlevkivi- ja tuumajaama stsenaariumiga.

Nüüd, kui on nii tehniliselt kui ka majanduslikult tõestatud, et Eestis saaks toota enamiku elektri tuulest ja koostöös teiste taastuvenergia tootjatega teha seda fossiilsetest kütustest odavamalt, otsustas valitsus pidurit tõmmata ning saatis riigikokku eelnõu, mis tuuleenergia arendamise lõplikult peatab. Tulemuseks on hulk pettunud investoreid, kes juhindusid oma tegemistes riigi taastuvenergeetika eesmärkidest, samuti valitsusjuhtide kutsest tuua Eestisse välismaist kapitali ja suuremahulisi investeeringuid. Vaid kolm aastat tagasi vastu võetud elektrimajanduse arengukava “tellis” tuulikuid 900 MW ulatuses, millest praeguseks on valmis 275 MW, nüüd on neid justkui liiga palju.

Eesti saaks tuuleenergiat müüa. Eesti oma tuuliste oludega saaks meretuuleparkide näol korrata CO2 kvoodi müügiedu. Nimelt pole mitte kõik riigid taastuvenergia eesmärkide täitmisel ja fossiilsete kütuste kasutamise vähendamisel nii edukad olnud kui Eesti. Tuul ei puhu mujal sama hästi kui meil ning üldjuhul ei tasu tuulikuid rajada, kui aastane keskmine tuule kiirus jääb alla 5 m/sekundis. Küll saaks aga Eesti osa meie elektri “rohelisusest” tuuleressursita riikidele müüa, saades vastu raha meretuuleparkide ehitamiseks ning tulemuseks keskkonnasõbralikult toodetud ja fossiilkütustest odavama elektri.

Taastuvenergeetika jõudne areng on kummutanud kõik vanema põlvkonna energeetikute argumendid, miks peaksime seda endiselt elektri nišitootmiseks pidama. Kaasaja energiapoliitika liigub üha enam detsentraliseerimise suunas, kus hajutatud energiatootjate kooslus võimaldab tagada nii elektri konkurentsivõimelise hinna kui ka elaniku ja kogu riigi tasemel energia julgeoleku. Põlevkivi elektritootmist saab elus hoida vaid kartusest mida teha nende tuhandete peamiselt vene keelt rääkivate ida-virumaalastega enne kohalikke valimisi kui ka nemad saavad teada, et energeetikas on toimunud paradigma muutus. See on tõesti julgeoleku küsimus, nagu minister Juhan Parts uute põlevkivijaamade rajamist põhjendab.