12. detsember 2012 kell 21:00

Avalik sektor väiksemaks, kuid efektiivsemaks

Kodanikuna on valus näha, kuidas avaliku sektori töökoht on paljudele vaid mugav puhkepaik ning põrgu neile, kes tahaksid midagi päriselt ära teha. Mitmed ettevõtjad räägivad, et riik peaks toimima pigem nagu ettevõte.

Kahjuks või õnneks ei ole aga riik nagu ettevõte – riigi eesmärk ei ole suurima kasumi teenimine. Riik peab tegelema ka valdkondadega, mis ei ole majanduslikult kasulikud, ning avalik huvi ei pruugi tihti kattuda majanduslike huvidega.

Kuna avaliku sektori töötajaid, eriti ametnikke, on väga keeruline vallandada, siis töötab avalikus sektoris suur hulk ebakompetentseid inimesi – nende teadmised on aegunud, nad teevad vaid harjumuspärast rutiinset tööd ning neil ei ole mingit huvi innovatsiooni vastu. Pigem on nende huvi suurendada bürokraatiat, et oma tööd mugavamaks muuta ja ise võimalikult vähe teha.

Euroopa Keskpanga  2006. a uuringu alusel oli Eesti avalik sektor efektiivsuse poolest valimisse kuulunud 24 riigi hulgas 14. kohal. Uuringu kohaselt suutis Eestis sektor toota 63% tulemusest, mida oleks sama ressurssi kasutades tootnud valimi kõige efektiivsem riik (Singapur). Ühe avalikule sektorile kulutatud krooni kohta olid Eesti tulemused näiteks 20% kehvemad kui Iirimaal.

Vähendame kulusid 4% eelarvest. Eesti on näidanud suurepärast võimekust ellu viia suuri projekte ning töötada efektiivselt projektipõhiselt, näiteks  NATO, Euroopa Liidu ja eurotsooniga liitumisel. Kui mõni suurem eesmärk on võetud, siis on see ka saavutatud. Järgmiseks suureks eesmärgiks võiks võtta avaliku sektori kulutuste või miks mitte kogu riigi püsikulude vähendamise. Eesmärgiks võiks seada vähendada avaliku sektori kulusid kuni 4% riigi eelarvest.

Suurepäraste ideede elluviimine on juba praegu väga keeruline, sest paljud avaliku sektori töötajad, kes neid ideid ellu peavad viima, on ebakompetentsed ning neil pole muutuste motivatsiooni. Seetõttu tuleks esimeses järjekorras tegeleda töötajate endiga, inimestega, kes seda süsteemi elus hoiavad ning reprodutseerivad. Riigil tuleks avaliku sektori töökohtade süsteem ümber teha selliselt, et avaliku sektori töökoht ei oleks koht, kuhu tullakse vaid mugavusest ja sellepärast, et mujale ei saa. Süsteem ei tohiks lubada töötajatel ühel kohal aastaid püsida, ilma et nad ei tõestaks oma kompetentsust antud vallas. Riigi efektiivseks toimimiseks peab iga avaliku sektori töötaja olema kõrgel kompetentsuse tasemel ning pigem talent kui kilplane. Süsteem peaks sundima töötajaid pidevalt pingutama ja arendama.

Probleemi lahendaiseks võiks kasutada süsteemi, mille lõi Jack Welch, General Electricu tegevjuht. Nii suures ettevõttes kaovad töötajate jaoks tihti ära tavapärased erasektorile omased tunnetuslikud eesmärgid suurima kasumi ja efektiivsuse saavutamisel ning keskmine töökoht muutub riigisektoriga sarnaseks, pigem mugavaks ajaveetmise kohaks kui palju pingutamist väärivaks töökeskkonnaks. Seda mõistes lõi Jack Welch vitaalsuse kõvera, mis rajaneb põhimõttel, et ligi 20% töötajatest on saavutajad ja liidrid, kes viivad organisatsiooni edasi. Ligi 70% on vajaliku töö tegijad, kellel ei pruugi olla suurt visiooni ja saavutusvajadust, kuid kes teevad siiski ära suure hulga tööd. 10% on mittesaavutajad, kes lükkavad asju edasi, saavutavad vähe ja võtavad teistelt energiat selle asemel, et seda juurde tekitada.

10% lahti lasta. Welch leidis, et saavutajate 20% tuleb innustada, toetada ning talle boonuseid jagada, samal ajal kui mittesaavutajate 10% tuleks vallandada. Selle kontseptsiooni kohaselt ei hinnata töötajaid majanduslike tulemuste järgi, vaid neile määratud või nendega koos paika pandud eesmärkide saavutamise järgi. Ehk töötajaid hindavad pigem nende ülemused ja teatud juhtudel kaastöötajad (või hoopis kliendid) ning nende positsioon ei sõltu vaid numbrilistest näitajatest (mida mõningatel positsioonidel on keeruline leida).

Selline süsteem võiks kohandustega ja vajadusel pehmendustega sobida suurepäraselt avalikku sektorisse. Avaliku sektori töötajatel tuleb mõista, et ka nemad peavad pingutama, end arendama ning end tõestama, kui soovivad riigitööl jätkata. Riigi töökoht ei tohiks olla sotsiaalne töökoht, vaid positsioon, kus leiavad oma koha keskmisest võimekamad ja talendikamad töötajad, kellel on suur eneseteostusvajadus  ja soov riiki paremaks muuta.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Hetkel kuum