Tarbija kaotab kaardimakse tasude alandamisest kõvasti

Nende sammude taustaks on poliitikute üleskutsed teha maksed odavamaks ja seada kaardimaksete tasudele ülempiir. Enamikul juhtudel on tasud olnud seotud vahendustasudega. Vahendustasu on väike makse, mille kaupmehe (vastuvõtja) pank teeb kaardiomaniku (väljaandja) pangale elektroonilise kaardimaksetehingu tasu osana.

Kaupmees võidab. Üldjuhul on see kehtestatud viisil, mis tasakaalustab elektrooniliste maksetega seotud kulusid ja tulusid, et iga osapool kataks õiglase osa kaardimaksetega turvalisuse ja tehnilise teostusega kaasnevatest kuludest.  See tasu on kaardimakse vastuvõtmise tasu osa, mida kaupmees peab maksma oma pangale.

Kaupmehed tahaksid, et see üldse kaoks või vähemalt väheneks. Mitmed poliitikud on samuti arutlenud, et sellisel juhul tarbijad võidaksid, sest kaupmeeste vähenenud kulud peegelduksid madalamates jaehindades.

Hispaania on väiksemad vahenduskulud läbi surunud. Rey Juan Carlose ülikooli, UNEDi ülikooli ja Madridi autonoomse ülikooli majandusteadlaste hiljutine uuring keskendus vahendustasude alandamise mõjudele turul. 2006–2010 alandati vahendustasusid rohkem kui 57% võrra.

Tarbijad sellest ei võitnud. Kaupmehed küll. Tasude alandamine aitas neil kokku hoida ligi 2,75 miljardit eurot viie aasta jooksul.

Tarbijad maksavad oma pankadele peamiselt iga-aastaste kaarditasude näol nüüd 50% rohkem. See tähendab, et tarbijad võtsid oma õlgadele ligi 2,35 miljardi eurose lisakoorma sama perioodi vältel ainult selleks, et saaks kaardiga maksta. Kasvasid ka muud tasud, nagu näiteks limiidi ületamise eest sisse kasseeritavad tasud. Igasugu preemiapunktide süsteemid, mis tavaliselt kaartidega kaasas käivad, kahanesid või kadusid täielikult.

Enne tuleb mõelda. Madalama vahendustasu tõttu kahanes märkimisväärselt kaarte väljastavate pankade sissetulek, samal ajal kui kulud, mis kaardimaksete teenuse pakkumisega kaasnevad, püsisid samad või isegi suurenesid. Kaupmeeste säästetud summad maksid kinni tarbijad.  Seetõttu peaks

Euroopa Parlament analüüsima, kuidas võimalik maksete reguleerimine mõjutaks kõiki osapooli kõigis ELi riikides, enne kui võtta lõplik seisukoht, kas sunniviisiline vahendustasude alandamine on vajalik.