Noorte tööõnn on põhiõigus

Järgi unistust. Peamine küsimus selles vanuses on: kes tunneb mind piisavalt, et öelda, mis mulle sobib? Kes suudab anda ülevaadet võimalustest, teaks, kuhu tööturg lähima paarikümne aasta jooksul suundub? Kust võivad noored teada sellistest ametitest, nagu IT-aednik, aerooperaator, teadusteatri näitleja, rekreatsioonispetsialist, kasutatavuse disainer ja paljudest teistest, mida iga päev kui seeni pärast vihma juurde tekib.

Töö sellega võiks alata juba algklassides. Just lapsepõlve­unistusi tasuks analüüsida, et leida valdkonnad, kuhu inimene orgaaniliselt sobib. Kui sa aga näed lapsepõlves vanemaid, kes on töötud, pole oma tööga rahul või rabavad läbipõlemise piiril, jääb inspiratsioon kodust saamata.

Kui inimest ei õnnistata eeskujude ega kogemustega haridustee kõrvalt, jääb ka kogemustarkus tulemata ning vundament loomata.

Ei tasuks üle tähtsustada asjaolu, et pärast ülikooli piimajõed ja pudrumäed ei oota. Enda ülestöötamine ongi suur töö. Tasub proovida sisse imbuda valdkonda, mis paelub või mida õppisime. Kas või vabatahtlikuna, assistendina. Üsna levinud on kaleidoskoopkarjäär, kus eneseteostus ehitataksegi mitmele vaalale, sest pole võimalik leida tööandjat, kes tagaks kogu vaja mineva sissetuleku ja rahulolu. Ja selleks, et tööd leida, ei peaks ainult meedias ilmuvaid töökuulutusi jälgima. Suurem osa on varjatud, sest värbamine toimub otse andmebaaside kaudu.

Kandideeri otse. Kõige tõhusam on pärast põhjalikku eneseanalüüsi kandideerida otse ettevõtetesse, mis tõeliselt huvitavad. Tööandjad tajuvad sageli, et asjalike noorte hulgas leidub n-ö new age’i tegelasi, kes ei ole eriti nutikad (loe: haridustase on nõrk) ega ka eriti töökad, kuid nõuavad oma õigusi, tahavad chillida ja grillida. Nutikad, töökad, pühendud ja vahvate isikuomadustega noored jõuavad varem või hiljem haljale oksale hoolimata sellest, missugune on tööturu seis.