Passiivne vastuseis. Eestis pole ükski poliitiline partei ega sotsiaalpartner väljendanud otsest vastuseisu sotsiaalmaksu jagamisele tööandja ja töövõtja vahel. Küll aga võib märgata vaikset ja passiivset vastuseisu, sest seaduse muutmise korral on ametnikel tegu tülikate ühekordsete, peamiselt korralduslike ja tehnilise poolega seotud küsimustega. Maksusüsteemi ümberkorraldused tähendaksid muudatusi seadusandlikes aktides, ametiasutuste töökorralduses, raamatupidamise programmides jms, mis on seotud ühekordsete kulutustega.
Loodan ja usun, et seekord saab tööandjate sotsiaalmaksu jagamise algatus tõesti teoks, sest ka ametiühingud on üles näidanud valmisolekut konstruktiivseid läbirääkimisi pidada. Muidugi tähendab positiivne lõpplahendus mahukat tööd, põhjalikke analüüse ja korduvaid läbirääkimisi. Ametiühingute põhimure tulevase maksureformi juures on see, et töötajate netopalk ei väheneks ning et kindlustuskaitse võrreldes senisega ei halveneks. Tööandja vaatenurgast võib töötajate esindajatele vastata, et nende mure on asjatu: reformi mõte ei ole kellelegi tünga teha, vaid normaliseerida sotsiaalkindlustuse olukord.
Positiivne efekt. Sotsiaalmaksu jagamise positiivne efekt on psühholoogiline ja hariv. Praeguse süsteemi juures ei taju töötaja sotsiaalmaksu kui oma töötasu osa ja kindlustusliiki, mille eest saab teatud hüvitisi. Sotsiaalmaksu jagamine tööandja ja töövõtja vahel suurendaks tõenäoliselt töötajate huvitatust rääkida aktiivsemalt kaasa sotsiaalkindlustuse süsteemi arengus.
Ravikindlustuse muutumine töötaja brutopalgast finantseeritavaks kindlustusliigiks on eelduseks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kulude kandmiseks tööandja poolt. Töövõtjad peavad mõistma, et sotsiaalmaks on osa palgast. Praegu pole paljudel töötajatel teadmist ega huvi teada, et kui nõutakse sajaeurost palgatõusu, siis tööandjale tähendab see 134,4 euro suurust kulude kasvu. Laiemal üldsusel peab tekkima arusaam tööjõu tegelikust maksukoormusest.
Sotsiaalmaksu viimine palganumbri sisse näitab meie maksukoormust teistele riikidele ausamana, õiglasemana ja selgemana. Sotsiaalmaksu maksmine nii tööandjate kui ka töövõtjate poolt suurendaks ühiskondlikku huvi maksude otstarbeka kasutamise kontrollimiseks. Laiemapõhjaline diskussioon sotsiaalkindlustuse teemal aitaks kindlasti kaasa süsteemi efektiivsuse paranemisele ja maksemäärade mõistlikul tasemel hoidmisele.
Sotsiaalmaksu jagamine tööandja ja töövõtja vahel muudab sotsiaaldialoogi partnerid piisavalt tugevaks ja jõuliseks, vältimaks ohtu, et võimalikel poliitilistel valitsejatel peaks “ katus ära sõitma”, st tekkima sisuliselt põhjendamatu soov tõsta sotsiaalmaksu praegust taset.