Halb lõhn suure jaeketi Maxima tarneahelas

Mingil põhjusel on suure jaeketi ja toiduainetööstuse vahelüliks mitu väikefirmat, kaks neist registreeritud Koplis asuvasse korterisse. Maxima ise ei näe sellises tarneahelas midagi imelikku.

Usaldusväärsuse küsimus. Äripäeva arvates lõhnab see asi igal juhul halvasti, sest lisaks kauba sisule ja ka päritolule peaks ühe suure toidumüüja puhul olema ka teada, kes on tema tarnijad ning miks just need ettevõtted on välja valitud. Nii nagu pangad, müüvad ka toidupoed usaldusväärsust.

On juba piisavalt halb, et on tekkinud kahtlus, et Maximas müügil olnud veiselihakonservid võivad sisaldada hobuseliha, kuid nende konservide teekonna kaardistamine vähendab küll kõvasti tahtmist Maxima uksest sisse astuda. Sest kui üks toode võib sisaldada midagi, mida see ei peaks sisaldama, ja jõuab letile pärast arusaamatuid käänakuid, siis mis annab kindluse, et kõik muu selles poes on väga kvaliteetne?

Milleks on vaja tänases Äripäevas kirjeldatud keerutamist ja vahelülisid, jääbki selgusetuks. Mis jälgi siin segatakse, kelle eest mida peidetakse? Veterinaarameti? Maksuameti?

Õhku jääb mõndagi. Veiselihakonservide tarnijad ja Maxima kinnitavad loomulikult, et mingisugust probleemi ei ole. Samas jääb küsimusi õhku rohkem, kui vastuseid antakse. Nii mitu vahelüli pole mitte ainult arusaamatu, vaid ka lihtsalt ebaloogiline.

Parimat hinda on võimalik saada reeglina otse tööstusega kokkuleppeid sõlmides, mitte vahendajaid kasutades. Seda kinnitavad ka Maxima konkurendid, teised suuremad jaeketid ja Eesti suurim konservitootja Salvest. Vahendajaid kasutatakse reeglina mõne kaugelt tuleva, eksootilise kaubaartikli puhul.

Lätist saabuv konserv pole ei kauge ega eksootiline ja mitte miski ei takistaks Maximat Läti tehasega otse lepingut sõlmimast. On ju näiteks Rimi, kelle poodides müügil olnud konservidest samuti hobuseliha leiti, teatanud, et tema ostis neid konserve vahendajaid vajamata otse Läti tootjalt Rezeknes Galas Kombinatsilt.

Maxima ja Läti toidutööstuse vahelises äriahelas oli kaks ettevõtet asutatud mullu.  Ka see fakt on üllatav, sest noorel firmal õnnestus vahendatav kaup saada kohe suure jaeketi Maxima lettidele. Pahatihti peavad vähetuntud ettevõtete tootejuhid tegema sada imet, et oma tootega jalg suure müüja ukse vahele saada. Pisifirmade vahendatud veiselihakonservid läksid aga kohe kaubaks.

Veel on tähelepanuväärne, et üks selle kummalise äriahela osaline Green Catering on ka varem jäänud hätta vahendatud toote tegeliku päritolu selgitamisega.

Isegi kui Maxima pole käitunud pahatahtlikult ja argumendiks nende väikefirmadega kauplemisel on olnud vaid hind, siis hooletus kliendi suhtes on see kindlasti. Suur jaekett ei saa endale lubada kotikaupmehe mentaliteeti, et võtan edasimüümiseks sealt, kust odavamalt antakse, ja muu on ükskõik.

Eesti turul aina jõulisemaks paisuva Maxima positsioon kohustab klienti lugupidavalt suhtuma ning kauba tarneahel peab olema läbipaistev. Nii saab olla kindlam, et see, mida me poest ostame, on igati kvaliteetne.