Leedulased õõnestavad Rail Balticu õnnestumist

Tiit Vähil lõi silm särama, kui kuulis, et Te pole enam Eesti Raudteega seotud. Kas võite kunagi täiskohaga Sillamäe sadamasse tööle asuda? Jah. Seal on praegu suured investeeringud ja arengud, tulevikus on seal tegemist rohkem. Praegu oleme muidugi eelkõige kinni kehvades suhetes Venemaaga.

Kas 2007 pronksiööde mõju annab siiamaani tunda? Kõvasti. See mõjutab kõiki sadamaid. 2007 pani aluse Ust-Luga eelisarendamisele Vene riigi rahaga ja selle tõttu lähevad praegu kõik kaubad sinna, kuna seal on loodud paremad tingimused. See on Venemaal ka poliitiliselt soovitav, et kaubad ei liiguks Baltimaadest läbi.  Samas, eks ongi vaja lihtne elu selja taha jätta. Enne 2007 ei pidanud ise eriti midagi tegema, kaubavood olid suured.  Nüüd peame ise leidma valdkondi ja nišše, kuidas kaubavahetust arendada ja teha koostööd Venemaa, Hiina, Kasahstaniga. Kui piirileping ära teha, võib edasi mõelda. Aga Ust-Lugat enam tagasi ei pööra, see on selge.

Mis on Teie põhiline väljakutse lätlaste juures? Läti Raudtee peadirektor kutsus mind juba ammu appi, ja ma lubasin juba varem, et kui ma Eesti Raudteest vabaks saan, siis lähen. Läti Raudtee elab väga hästi. 2007 läks osa kaupa meilt lätlastele. Eelmine aasta oli rekordiline, raudteel veeti 60 miljonit tonni kaupa. Raha neil jätkub, riigi toetus on suur, järgmisel kahel aastal on neil infrastruktuuriprojektidesse investeerida veel 300 mln eurot. Eesti Raudtee pole kunagi nii palju raha saanud kui nemad viimase kahe aastaga. Samas, inimesi töötab seal väga palju ja on küsitav, kas neid ikka kõiki vaja on.

2011 ütlesite, et ei söandaks Rail Balticut ehitama hakata. Missugune põhimõtteline muudatus pani Teid RBsse uskuma? Üks on kindlasti merevedude kallinemine Läänemerel. Soomlased tunnevad jõuliselt huvi selle vastu, et vedada kaupu mööda maad. Kui saaksime kolmandiku kaubast, mis läheb Soomest praegu Euroopasse, vedada mööda maad, siis sellest piisaks täiesti, et saaks RB aastased hoolduskulud kinni maksta. Eri hinnangutel kallineb merevedu 20–50 protsenti, Soome huvi on vedada kaupu odavamalt.

RB äratasuvus Eesti seisukohalt? Sadamad saavad tööd, raudtee saab tööd. Inimesed saavad tööd. Kui kõik hakkavad mööda maanteed sõitma ja veoautosid on veel rohkem kui praegu, siis pole sõiduautoga enam võimalik Pärnust Riiga sõitagi. Poola ja Tšehhi juba kasutavad teemaksu, varsti kehtestab selle kindlasti ka Eesti. Nii ongi meil mõttekas panna kaubad rongi peale.

Praegu on Rail Balticuga eelkõige asjade ajamise kiiruse probleem. Läti Raudtee on öelnud, et nemad ei kavatse RBd ei finantseerida ega opereerida, aga tehnilise poole pealt on nad valmis aitama. Läti poole pealt on niisiis kõik okei, ainus probleem on, kuidas korralikult ära ühendada Riia, sest muidu pole RB-l läti inimeste jaoks mingit mõtet. Samas, suuremad kaubavood peaksid minema Riia kesklinnast mööda.

Kõige suurem probleem on see, et leedukad alles uurivad, kust nad hakkavad seda üldse ehitama. Kaunases on algus, aga pole veel teada, kust raudtee Riiast lõuna pool üldse minema hakkab. Mul on tunne, et Leedu riik ja raudtee ei tahagi RBd Kaunasest kaugemale ehitada. Samas on ilmselt Euroopa Liit neile siiski mõista andnud, et kui nad ikka ühiseid asju ei taha, siis jäävad nad millestki ilma. Kõige hullem asja juures ongi see, et eestlased ja lätlased teevad oma töö ära, saavad trassi paika, aga mis edasi? Kui leedulaste pool kõigub, siis ei saa ka lätlased oma osa valmis ehitada. Samas, leedukatel on ehitada kõige vähem.

Olite Eesti Raudteel juhtival positsioonil juba farsiks käändunud erastamise ajal, missugusena mäletate sellega seotud sulisid, Angottit ja Sposatot? Siis me nende tagapõhja ei teadnud. Olid sellised libedad sellid. Olid olemas ka strateegilised investorid suurte Ameerika ettevõtete näol.

Aga valesti läks erastamisega eelkõige see, et erastamislepingus räägiti üksteisest mööda. Riik kirjutas erastamislepingusse ühte, aga ameeriklased ja inglased mõtlesid selle all midagi muud. Põhiküsimus oli investeeringud. Ameeriklased peavad investeeringuks iga liiprit ja raudteejuppi, mis maha pannakse, meie arusaamade kohaselt on see hooldustöö. Riik mõtles, et vaja on kapitaalremonti, ameeriklased tegidki kapitaalremonti – omas, aga mitte Euroopa mõistes. Kui riik oleks tollal silmas pidanud, et läheme Euroopa Liitu, siis poleks ehk pidanud erastama infrastruktuuri või oleks vähemasti pidanud jätma võimaluse see tagasi võtta.

ÄP arvab üldiselt, et riik pole hea omanik. Missugused riigiettevõtted võiks praegu kohe erastada? EVR Cargo ei peaks mingil juhul riigi omanduses olema. Eesti Energia – samuti võimalik erastada. Kindasti ei tohiks erastada infrastruktuuri- ja võrguettevõtteid. Eesti Raudtee ja Elering peaksid olema riigi omanduses ja täitma riigi pandud ülesandeid. Infrastruktuuri erastamine ei too selle pärast head, et eraomanik tahab kasumit ja raudselt hakatakse kuskilt kokku hoidma. Majandatakse kindlasti paremini, investeerimisotsused on ehk paremad, aga need ei pruugi riigi vajadustega kokku minna.

Estonian Airiga on keeruline, sest kui mujalt siia ja siit mujale ei saa, siis võime arengust ainult unistada. Ei tule ju Finnar või Lufthansa siia ühendusi arendama. Põhisihtkohti peame ikka ise hoidma, sest mujalt maailmast ei saa siia kuidagi teisiti kui lennukiga.

Erkki Raasukese plaani kohaselt saaks riigiettevõtete parema juhtimisega kokku hoida  100 miljonit eurot. Kuidas hindate seda plaani? Ma ei näe, kust see sada miljonit tuleb. Nõukogude kokkupanemise pealt ei ole palju kokku hoida. Ja kust võetakse need imeinimesed, kes kõiki valdkondi tunnevad ja suudavad teha õigeid otsuseid? Mina ei tea selliseid. Kui vaadatakse ­ainult numbreid, siis ehk ongi võimalik 100 miljonit kokku hoida. Aga see pole see, mida riik vajab Eesti Raudteelt või Eleringilt. Kasum ei ole peaeesmärk, tähtis on infrastruktuuri ja võrku arendada nii, et kõik muu majandus saaks areneda.

Mis on pika karjääri jooksul olnud Teie kreedo või moto, põhiveendumus? Kui ma midagi kelleltki nõuan, siis mõtlen alati, kas ma ise suudaksin seda teha. Ja kui ma suudan, siis julgen ka teistelt nõuda. Teiseks, väga tähtis on julgeda otsustada. Paljudel juhtidel lähevad asjad lörri just selle pärast, et nad ei julge otsustada. Võib ju küsida nõu siit ja sealt, aga mingil hetkel tuleb otsus lihtsalt ära teha.