Riik pole alati halb omanik, võib aga olla nüüdsest parem

Mitmed neist on kõrge konkurentsivõime ja õnnestunud äristrateegiatega kujunenud oma  valdkonna liidriteks, mille edukust hinnatakse ka väljaspool Eesti piire. Seetõttu oleks ülekohtune väita, et riik on alati halb omanik. Loomulikult saab ettevõtete juhtimist muuta paremaks, aga pigem eeldab see evolutsioonilist  arengut, mitte revolutsiooni.  Erkki Raasukese mõttepaber riigi äriühingute valitsemise efektiivsemaks korraldamiseks toetab valitud suunda.

Riigi kui halva omaniku kuvand oli täpne 1990. aastatel. See õigustas ja motiveeris erastamist, mille üldises edukuses pole põhjust ka praegu kahelda. Muidugi tehti ka vigu. Oleme saanud õppetunni, et kriitilise tähtsusega taristut kontrolliv eramonopol on isegi kehvem omandivorm kui riiklik monopol. Samuti oleks viga eksperimenteerida ettevõtetega, millest sõltub Eesti riigi rahvuslik julgeolek.

Hinnates äriühingu edukust müügitulu, rahavoo või kasumlikkuse järgi, võib rahuliku südamega väita, et enamik riigile kuuluvaid ettevõtteid on hästi juhitud. Samas ei näe ma ühtegi takistust, miks majandusministeerium ei võiks Raasukese ideede põhjal praktilisi samme astuda.

Riigi osalus- ja dividendipoliitika täpsem sõnastamine ning nõukogude moodustamise protsessi täiustamine ei nõua suuri rahalisi vahendeid. Majandusministeerium kui suurim äriühingute osaluste koondaja võiks näidata initsiatiivi ka äriühinguid nõustava kompetentsikeskuse loomisega. Kui see initsiatiiv õnnestub ja majanduslik kasu on märgatav, siis ühinevad sellega ka teiste ministeeriumide kontrollitavad äriühingud.

Riik ei vaja kõigis ettevõtetest 100protsendilist osalust. Ka vähemusosaluste börsile viimine turgutaks kapitaliturge, rõõmustaks kodumaiseid pensionifonde ja aitaks kaasata ettevõtetesse täiendavat kompetentsi.

Iga riigile kuuluv äriühing peaks olema juhitud nii läbipaistvalt, et tema avalik noteerimine oleks võimalik aasta jooksul ette valmistada.

Hästi kapitaliseeritud ja stabiilse rahavooga kindlustatud monopoolsetel äriühingutel tekib kiusatus laieneda vabale turule. Ristsubsideerimine  ja vaba konkurentsi solkimine ei käi aga kokku liberaalse turumajanduse reeglitega. Siinkohal on kriitilise tähtsusega konkurentsiameti võimekuse suurendamine ja sõltumatuse tagamine majandusministeeriumist, kelle haldusalasse kuuluvad nii riiklikud monopolid kui ka konkurentsiamet ise.