Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Astu eestimaise eelistamisest veel sammuke edasi
Neil päevil peab oma 20. sünnipäeva Eesti toiduainetööstus. Oma poelettidega oleme 1993. aasta keemiliste, aga tol ajal väga maitsvate Saksa keekside juurest jõudnud hoopis teise reaalsusesse, võimalikult puhta, kodumaise ja väga mitmekesise toiduvaliku juurde.
Kroonilise pakendite uurijana tahan tunnustada toidutööstusi tehtud töö ja võetud suuna eest. Igasugune e-aine jutt on kõiki küll juba lootusetult ära tüüdanud, kuid minu arvates on just paari viimase aastaga oluliselt vähenenud maitsetugevdajate ja säilitusainete kasutamine kodumaises toidutööstuses.
Tänulik tarbija. Tõenäoliselt nõuab see tööstustelt uute retseptide väljatöötamist ja tihedamat tootmistsüklit, kuid tarbija on tänulik. Tõsi, suurenev lihasisaldus vorstides või viinerites teeb nende kilohinna kõrgemaks, kuid arvestades tarbija aina teadlikumaks muutumist, tasub see ennast ära. Muidugi võiks kusagil ideaalses maailmas elades olla kõik poest ostetav ka mahedalt kasvatatud, aga arvestades toitmist vajavate inimeste hulka, pole see lihtsalt võimalik.
Eestis on palju väiketööstusi, kellel pole suurt turunduseelarvet, et oma rukkisaia või liharikkamaks muutunud vorsti reklaamida, kuid kelle tooteid tasub kindlasti osta.
Teen siinkohal häbenemata reklaami näiteks Oskari lihatööstusele, kelle puhul isegi keeduvorst koosneb ainult söödavatest komponentidest. Või siis nimetan häid Rõngu mahlakontsentraate. Ilmselt samast kandist on pärit ka Rõngu Pagari mõnusalt teraline pasteet, mis pärast karbi avamist tuleb harjumatult ruttu, mõne päeva jooksul, ära süüa.
Head ja kvaliteetset toitu on supermarketites järjest rohkem ja aina enam kohtab seal ka Eesti väiketootjate toodangut. Ma ei kutsu üles eirama suurtootjate kindlasti ka igati maitsvat kaupa, aga paraku on näiteks nii Rakvere kui ka Nõo toodetes enamasti endiselt säilitusained sees. Mõlemad tööstused reklaamivad end kui kodumaise liha kasutajaid, aga minu veenmiseks sellest enam ei piisa. Vaadake, mida sisaldab sealsamas kõrval leti peal olev väiksema tootja kaup, ehk tasub hoopis seda eelistada? Hammastega hääletamine mõjutab kindlasti oluliselt seda, mida meile edaspidi sellel letil pakutakse.
Tervis on tähtsaim. Kõrgema lihasisaldusega puhtam toode on küll tavaliselt kallim, eriti kui see tuleb väikesest tööstusest, kus käive väiksem ja tootmine seetõttu kulukam. Ent kui millessegi üldse tasub investeerida, siis on see sinu ja su pere tervis, mis on otseses seoses sellega, mida endale sisse süüa. Aastate pärast oled endale tänulik.