Ravimiäris piirab konkurentsi riigi pandud reeglistik

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) koostas juba 2000. aastal paljude riikide (sh Euroopa, Ameerika, ­Aasia riigid) põhjal uurimuse, millest selgus, et ravimisektoris ei tööta tavakonkurentsi reeglid, sest riiklikud regulatsioonid on väga ulatuslikud (sh ravimite patendikaitse, hinnakontroll, turupiirangud). Riigi sekkumine moonutab turgu oluliselt. Ravimisoodustused (nn haigekassa mudel) ja hindade kontroll määravad, kuidas süsteem toimib. Need ei ole mitte vabaturu, vaid kontrollitud konkurentsi reeglid.

Hulgimüüja roll. Viinis tegutsev Institute for Pharmacoeconomic Research (IPF) on uurinud ravimite hulgimüügiturgusid Euroopas. Üldistatult on ravimihulgimüüjate roll turul tagada ravimite kättesaadavus kiire ja sagedase kohaleveoga. Seega võiks öelda, et hulgimüüjad on kõigest omamoodi laopidajad ülejäänud turu tarbeks. Neil on vajalik inventar – suured laopinnad, käitlemis- ja kvaliteedisüsteemid, transpordi­vahendid. Tänu neile ei pea ei tootjad ega apteegid raiskama raha ja aega laopidamise või logistika peale.

Sageli unustatakse, et hulgimüüja on klientidele ka laenuandja, kuna kauba maksetähtajad on tavaliselt küllaltki pikad. IPF on leidnud, et hulgisektor ei mõjuta ravimite nõudlust ega valikut – see toetab teesi, et tegemist on vaid vahelaoga.

Hulgisektori marginaalid on järjest madalamad ja toimub pidev horisontaalne ja vertikaalne konsolideerumine. Hulgimüüjad konkureerivad põhiliselt teenuse väärtuse, mitte kauba hinna alusel. See on ka loogiline, sest riik piirab nende marginaale sedavõrd, et erilist mängu­ruumi pole.

Pole põhjust arvata, et ülalmainitu Eesti ravimituru kohta ei kehti. Riik piirab märkimisväärselt ravimihulgimüüjate juurdehindlust (keskmine marginaal 5%), kuid ülesannete täitmine on kulukas ja nõuab suuri investeeringuid. Seega pole ime, et trend on konsolideeruda.

Nii ongi turule jäänud  kaks suurtegijat rea väikeste kõrvale. Õiguskantsler ja riigikontroll on püüdnud näidata seda Eesti ravimituru probleemina. Paraku ei selgu kummagi analüüsist tegelikult, miks selles probleemi nähakse.

Kasulik tarbijale. Kui läheneda teemale neutraalselt, on asi sootuks vastupidi – tegemist on objektiivse ja üle Euroopa levinud trendiga, mis võib olla kasulik ka tarbijale. Kui kaks suurt turuosalist on võimelised pakkuma ravimeid soodsamalt ja kvaliteetsemalt kui hulk väikesi, siis milles on mure? Eestis kehtiv ravimituru õiguslik regulatsioon ei luba turuosalistel diskrimineerida võõraid kliente või hulgimüüjatel piirata ravimivalikut. Kuna need ohud on maandatud, siis paistab, et tegemist on puhtal kujul mõistuspäratu hirmu kehastusega.

Korraldus, kus turul on kaks suurt ravimite hulgimüüjat, on peale Eesti veel Soomes ja Itaalias, kolm suurt hulgimüüjat tegutseb Suur­britannias, Prantsusmaal ja Hispaanias.

Muret oleks põhjust tunda, kui turule jääks vaid üks suurtegija, kellel puuduks tasakaalustav jõud. Kaks suurtegijat konkureerivad elavalt ja soovivad teineteise arvel ka turuosa parandada. Milles muidu saaksid seisneda ettevõtete tegevjuhtide tulemustasude aluseks olevad reaalsed edusammud, kui marginaalid on riik paika pannud.

Kuni turg toimib normaalselt ja suurtegijad ei moodusta kartelle, ei saa väita, et konkurents oleks puudulik. Turul toimuv on võrreldav maadlus- või poksimatšiga, mitte korv- või jalgpalliga. Maadluse puhul ei pane keegi pahaks, et matil on viie või üheteistkümne asemel kõigest kaks atleeti. Eestis on ka teisi sektoreid, kus tegutseb kaks suurtegijat: õlletootmine (Saku ja A. le Coq), pangandus (SEB ja Swedbank), meedia (Eesti Meedia ja Ekspress Grupp) ja raamatukaubandus (Rahva Raamat ja Apollo).

Üheski neis ei arvata, et konkurents oleks mängurite arvu pärast kehval järjel. Viimaks võib meenutada üdini eestilikku Vargamäe Andrese ja Pearu lugu, kus naabrid püüdsid teist alailma üle trumbata.