OECD raport: pealt lihtne, seest siiruviiruline

Keeruline aeg. Kõnealune periood oli ajalooliselt erakordne. Siia mahtusid Lehmani pankrot, järgnenud finantskriis, Kreeka riigivõla restruktureerimine ja euroala võlakriis.

Saksamaa kaheaastase võlakirja omanike valmisolek 2012 detsembris teenida negatiivset intressimäära on valgusaastate kaugusel finantsturgude argipäevast. Investeerimine 72 riigi aktsiaturgudele tõi aastatel 2003–2007 tootlust pea 11% (eurodes). Järgneval viiel aastal oli sama näitaja napilt üle 2%. Eesti teise samba pensionifondide reeglistik põhineb aktsiaosakaalude erisusel ja näiteks raporti tootlustabeli 7. kohal asunud Saksamaaga võrreldes vähem aktsiariski kartev.

Saksamaa pensionifondid investeerisid aktsiaturgudele vaid marginaalselt. Madala riskiga võlakirjainvesteeringud lubasid sel ajal teenida pea 8%-list aastatulu (Saksamaa 10aastase võlakirja näitel) – olukord, mis sai tekkida tänu massiivsele riskivältimisele ja keskpankade erakorralistele rahapoliitilistele abinõudele.

Positiivne on, et teise samba süsteem loodi Eestis aastal 2002, mis lasi kohe süsteemiga liitunutel osa saada kriisieelsest perioodist finantsturgudel.

Võrdlus. Raporti kohaselt oli 2012 Eesti pensionifondidel rahvusvaheliselt kõige hajutatum portfell – välisinvesteeringute osatähtsusega üle 75%. Samal ajal olid Türgi ja Poola pensionifondid kodumaalt väljapoole investeerinud vaid alla 1% varadest. Raporti tootlustabeli eesotsas trooniva Türgi jaoks oli taoline lähenemine sel ajaperioodil mõistlik, võimaldades mingil määral elimineerida globaalsete turbulentside mõju.

Samas moodustas sealsete pensionifondide kogumaht riigi aktsiaturgude kapitalisatsioonist napi kümnendiku ja ligi 12% Türgi riiklike võlakirjade turust. Seetõttu ei tekitanud pensionifondid kodumaale investeerides sealsetel finantsturgudel mullistuse ohtu ega riigi tugevat sõltuvust pensionifondide investeeringutest.