27. november 2013 kell 21:00

Suurfirmad hülgavad Eesti. Laename, et luua töökohti

Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma?

Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.

Varsti hakkas närima kahtluseuss. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltimailt on üldse väärt juubeldamist?

Unicrediti minek. Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurema panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus. Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud. Eesti konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata.

Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.

Dalkia minek. Samamoodi võis kaine arvutuse teha prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa oma sissetulekutelt kunagi võistelda Marseille’, Viini või Kopenhaageniga. Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suur­investori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.

Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid.  Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust piisavat tulu tõusmas. Loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.

Meedias pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.  Suvel lahkus Rootsi kapital Bau­hofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veel kord: palju õnne Vello Kunmanile jt Palace’i värsketele eesti omanikele!

Riias müüs oma aktsiad maha Rupert ­Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult, juba viis aastat tagasi, Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate. Päevalehe Diena kollektiiv eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR.

Tulijad. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hiltoni hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kino­turu liider, Eesti leheturu suurim tegija. Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada.

Mida peaksime tegema, et lahkujaid ei oleks liiga palju? Kuidas veenda meile tulema ­uusi suurfirmasid, kas või selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta? Kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?

Välisfirmad rehkendasid välja, et tegeleme siin absurdiga.  Näen veel paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Meile jäävad positsioonide hoidjad, mitte arendajad. Kaldun arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon rehkendasid, et erasektori paigaltammumine ja riiklik ideedepuudus pole siin ajutine.

Investeerimistalgud. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, tarvis hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis. Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva peadirektor Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Muide, laenu võib valitsus väga hästi võtta ka oma rahvalt.

Esmalt on tarvis investeerida õpetajate palkadesse. Siis tuleks välja mõelda rahvalikud investeerimistalgud, et luua töökohti. Investeerimistalgutest räägib praegu Saksamaa, jutt on rahva säästude kaasamisest Põhja-Lõuna energiakiirteesse. Eestlaste hoiused seisavad midagi teenimata Skandinaavia pankade arvel.  Neid on rohkem kui eales varem. Ideid pole, ja tõtt-öelda ei julge paljud ka raha liigutada, kui riik teatud tagatist ei anna. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitus­ealised naised saaksid Eestisse jääda.

Tekst ilmus eile Eesti Päevalehe vahel konverentsi “Eesti kui väikeriik” eriväljaandes “Riigimasin”. 

Hetkel kuum