Puhkepäev. Kuidas tukkuvad tädid äriliselt mõtlema panna?

Maailmas on laias laastus kahte liiki mõtlejaid – neid, kelle meelest magavale kassile hiir suhu ei jookse, ja teised, kes magavat kassi kehastades hiirt ootavad.

Kõigi kultuuriasutuste, olgu need siis riigi rahastatud või mitte, eesmärk on kõnetada inimesi – meelitada neid etendusi või näituseid vaatama, kontserte kuulama, väljaandeid lugema. Kes seda suudab, on edukas, kes mitte, peab kiirelt pillid kokku pakkima (kui riigi või mõne metseeni rahakotist toetust just ei pudene) ja uusi väljundeid otsima. Edu ja ebaedu sõltub paljuski aga mõtlemisest. Ühtedel on ärilist mõtlemist, teistel mitte.

Ammu ei tasu enam oodata, et kultuur ennast oma headuses ise müüks. Valikuid, kuhu minna, mida vabal ajal teha, on inimestel sadu. Et nende valikute seast silma paista, inimestel meeles olla, on vaja ennast nähtavaks teha – enda pakutavat pidevalt tutvustada ja müüa. Kui selle nimel tööd ei tehta, siis pole mõtet oodata ka imet, et külastajate hordid peagi tulema hakkaksid.

Tukkuvad või sokki kuduvad tädid näitusesaalides ja ebaviisakad teenindajad leti taga, kes takistavad igal võimalikul viisil näitusehoone pakutavate teenuste kohta infot saamast, panevad kulmu kergitama. Ärilist mõtlemist ei loe nende käitumisest kohe kuidagi välja. Samamoodi nagu ka teatrikohvikutest, kus pakutakse sageli kõike muud kui värsket ja tervislikku. Pärast etendust istuma ja suupisteid-kohvi nautima need kohad oma keskpärase limonaadi ja kommiga ei kutsu. Pigem langeb liisk kõrval asuva restorani või koduse köögi kasuks.

Teise muuseumi abivalmid töötajad, kes näitavad, tutvustavad ja aitavad külastajal pakutavast täit elamust saada, on aga igale muuseumile tõeline õnnistus. NUKU muuseumi ja Lennusadama tublid töötajad üllatasid selles suhtes hiljuti meeldivalt.