10. detsember 2013 kell 21:00

Miks ma olen konservatiivne lugeja?

Virtuaalsusega saab näiteks kooliaineid huvitavamaks muuta, kuid kuskil on piir.

Sõbranna soetas suvel e-lugeri. Tundus üllatav, varasemalt oli ta varmas digitaliseerumist kritiseerima. Digimaailma kolimist põhjendas ta ruumipuudusega, korter pole kummist, et lõputult kirjandust koguda. Kui öö ja päev: sõbranna suhtumine e-raamatutesse muutus kardinaalselt. Vaimustus oleks õige sõna seda iseloomustama.

Vaadates e-raamatute osakaalu kohalikul raamatumaastikul, saab siiski öelda, et valdav osa tarbijaskonnast pole veel tehnikavõludele näppu andnud. Olen minagi üks neist konservatiivsetest lugejatest. Teate küll neid klišeesid: laupäeva hommikul tahaks kohvi kõrvale paberlehte sirvida ja uue raamatu lõhn on midagi erilist…

Samas, muidugi mõistan, et 21. sajandil tuleb kombineerida. Näiteks e-koolikirjandusel on omad plussid. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas töövihikus kuivade arvutamisülesannete lahendamine oli parajalt tüütu. Kui saanuks virtuaalkeskkonnas matemaatika mängulisemaks muuta, oleks see kindlasti rohkem tähelepanu püüdnud ja õppeaine huvitavamaks teinud. Ent, kuskil on piir. Kujutate ette, et esimesel koolipäeval antaks särasilmsetele õppurite kätte iPadid elektroonilise aabitsaga?

Mis täiskasvanutesse puutub, siis valikuvabadus on ju hea, igaühele oma. Kindlasti võib juhtuda, et lähen minagi isegi lähiaastatel e-raamatute usku.

Sõbrannale aga kinkisin kohaliku kirjandusteose. Paberil.

Hetkel kuum