Ukraina ja EL tormasid kinnisilmi geopoliitikasse

Ukraina eliit ei vääri oma rahvast, aga rahvas pole suutnud sünnitada väärikamat eliiti. Oranž revolutsioon õitses, kuid õiget vilja ei kandnud. Nüüd on teiseks vapraks katseks tänavatele tuldud. Nn Euromaidan algas protestina Ukraina valitsuse 21. novembril välja hõigatud ootamatu otsuse vastu peatada vaid nädal enne plaanitud allakirjutamist assotsiatsioonileping ELiga. Praeguseks on nõudmised laienenud. Asi ei ole enam formaalses leppes ELiga, nüüd protestivad nad korrumpeerunud valitsussüsteemi vastu tervikuna. Kodumaise valitsemise küsimused põimuvad geopoliitilise valiku dilemmaga – ning mitte päris alusetult.

Venemaa geopoliitiline mõtlemine. Teisalt on ikkagi kummaline, et Ukraina on sattunud Venemaa ja ELi vahelise geopoliitilise võitluse tallermaaks. Neist kolmest mõtleb tegelikult ainult Venemaa geopoliitilistes kategooriates. ELil praktiliselt puuduvad geopoliitilised instinktid ja vastav käitumisoskus. Ukraina aga pole selliste valikute tegemiseks lihtsalt veel valmis.

Esiteks on riigi ida- ja lääneosa elanikud Ukraina tuleviku suhtes mõneti eri meelt. Kuigi mõlemad tahaksid efektiivset valitsemissüsteemi ja ausat eliiti, usaldab ida ikkagi Euroopat märksa vähem kui lääs. Osalt õigusega – ELi assotsiatsioonilepe avaks Ukrainale küll Euroopa turu ahvatlevad võimalused, ent selleks tuleks riigil teha ka palju kodutööd. Viimane võiks kujuneda raskeks just Ida-Ukrainasse koondunud suurtele Vene turule orienteeritud tööstustele.

Kui Ukraina eliit ja valitsus mõelnuks strateegiliselt ning plaaninuks ette, siis oleks neil olnud võimalus riske ennetada ja pehmendada. Ent eliit lähtus ühepäevapoliitikast – keskendus võimu kindlustamisele ja opositsiooni nõrgestamisele, unustades mitte üksnes strateegilised tulevikuplaanid, vaid ka akuutse eelarveplaneerimise. Kui siis Venemaa alustas suvel läbimõeldud majandussurvet, sulgedes oma turu mõningatele Ukraina kaupadele ja ähvardades rohkemaga, ning teiselt poolt lubades Ukrainale hädasti vajalikke laene, kui Kiiev ELi assotsiatsioonileppest loobub, oli juba liiga hilja põhjalikumateks muutusteks, mis võinuks Ukraina Vene surve vastu immuunsemaks muuta.

Brüsseli soovmõtlemine. Samas polnud ka ­Euroopa Liit olukorra kõrgusel. Tagantjärele on ilmne, et EL ei olnud päriselt informeeritud ei Ukraina sisemistest vastuoludest, Vene surve tõsidusest ega Vene-Ukraina kohtumiste tegelikust sisust. Nagu Janukovitš ei tahtnud valida Venemaa ja Euroopa vahel, nii ei suutnud Euroopa valida normatiivse, kriteeriumidel rajaneva ning geopoliitilise, mõjusfääride loogikal rajaneva lähenemise vahel Ukrainale. EL lähenes Ukrainale – ja teistele idapartneritele – kunagise laienemispoliitika lahjendatud variandiga, lootes, et elu kohandab ennast Brüsseli soovmõtlemisele vastavaks. Ei kohandanud.

ELile annab Vilniuse fiasko ja sellele järgnenud Ukraina “eurorevolutsioon” hea võimaluse luhtumistest õppida ning lõpuks ometi luua idapartneritega suhtlemiseks tegelikul olukorral põhinev strateegia. Sama ei saa väita president Janukovitši kohta. Raske on näha, kuidas tema saaks praegusest olukorrast terve nahaga välja tulla. Teoreetiliselt võiksid läbirääkimised opositsiooniga, asjakohased valitsusmuudatused ja kindel lubadus ELi assotsiatsioonileping alla kirjutada praeguse protestilaine ehk maha rahustada. Ent Janukovitši legitiimsus erodeerub iga päevaga ning opositsioonil ei pruugi olla huvi jagada temaga vastutust olukorra eest riigis, kui Vene majandussanktsioonid – mis ELi teed minnes on vältimatud – lähikuudel hammustama hakkavad. EL saaks Ukraina majandusolukorda ehk pisut leevendada, ent Euroopa abi on kindlasti aeglasem ja tingimuslikum, kui Venemaa pakutav raha. Teisalt on raske kujutleda Janukovitšit ka tolliliiduga liitumas. Kui see olnuks tema plaan ja soov, siis teinuks ta seda juba ammu.

Aga nii ehk teisiti peaks Euroopa Liit asuma tööle tõsiseltvõetava Ukraina-strateegia kallal. Euromaidani protestid ega isegi Janukovitši allkiri assotsiatsioonileppel ei ole imeravim, mis selle riigi tegelikud probleemid lahendaks.